Kus on vene muuseum?

Ometi on Eesti elanikkonnast umbes kolmandikul koduseks keeleks vene keel. Venemaa ja venelaste roll on Eesti jaoks olnud sajandeid märkimisväärne. Eestisse on pagetud tagakiusamise eest, meenutagem kas või omanäolist Peipsiääre vanausuliste kultuuri. Samal ajal on paljud eestlased Venemaalt tarkust ja rikkust toomas käinud. Eelmise sajandi alguses elas Peterburis umbes 70 000 eestlast. Aegade jooksul on Eestis tegutsenud palju maailmanimega venelasi – Nikolai Pirogov, Pimen Safronov, Igor Severjanin, Aleksius II.

Tegelikult on vene muuseum olemas. 2001. aastal asutas rühm ajaloohuvilisi mittetulundusühingu Vene Muuseum Eestis. Vene muuseum on kavandatud kui kompleksne Eestiga seotud vene kultuuri mäluasutus, mis kogub, säilitab, uurib ja tutvustab kohalikku vene kultuurilugu. Muuseum keskendub vene päritolu loovisikutele ja nende panusele Eesti kultuurilukku, jättes üldisemate ajaloo- ja kultuuriprotsesside käsitluse teistele Eesti mäluasutustele.

Tallinna linn andis 2004. aastal rendilepinguga muuseumi käsutusse endise vaesunud aadlipreilide pansionaadi hoone Kadriorus L. Koidula tänav 23. Kadrioru taust on  muuseumile igati sobiv.

Ikoonid hallitavad

Kaheksa aastaga on kogutud üle 9000 museaali – maale, ikoone, raamatuid, tuntud vene inimeste arhiive ja isiklikke asju. Muuseumi ümber kogunenud inimesed on korraldanud näitusi ja konverentse. Toimub uurimis-, kirjastus- ja laialdane filmiloomise alane tegevus, eri paikades on läbi viidud vene kultuuriga seotud üritusi, sealhulgas eesti koolides ja lasteaedades. Muuseumi initsiatiivil restaureeriti ka Varnja vanausuliste palvela ikonostaas – kokku 81 ikooni ja risti, maaliti 27 asendusikooni.

Kuigi muuseum tegutseb, ei ole seda olemas aga selles mõttes, et sinna saaks sisse astuda. Muuseum pole avatud. Põhjused on lihtsad. Esiteks täielikult amortiseerunud hoone. Pole vett ega kanalisatsiooni. Muuseumihoone 27 ahjust on enamik kasutuskõlbmatud. Kultuuriväärtusi tuleb hoida niisketes ja ebasobivates ruumides.

Ühelt poolt on muuseum saanud tugevat poliitilist toetust. Muuseumi väljaarendamine on kirjas nii praeguse valitsuse kui ka Tallinna linnavalitsuse koalitsioo-nilepingutes. Samuti Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni kultuuriministeeriumi vahel sõlmitud koostöölepingus. Paraku pole see aidanud muuseumil uksi avada. Kultuuriministeerium vähendas sel aastal rahalist toetust muuseumile üle kümne korra. Tallinna linn lõpetas 2010. aastal üldse rahalise toe pakkumise.

Õnneks on tekkinud esimesi märke, et patiseis võidakse ületada. Tallinna uue võimukoalitsiooni plaani järgi võiks märtsis-aprillis käivituda linna asutatud SA Vene Muuseum, mis saaks taotleda Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toel rahalisi vahendeid EL-i tõukefondidest. Mittetulundusühing on sellisteks ettevõtmisteks liiga nõrk.

Muuseum võiks funktsioneerida riigi ja Tallinna toel sama mudeli järgi kui näiteks sihtasutus Virumaa Muuseumid. Et see juhtuks, tuleb peale raha leida ka poliitiline konsensus. See pole lihtne, kahtlejaid on nii eestlaste hulgas (jälle üks vene värk) ja ka venelaste seas (kui ei ole minu muuseum, siis ei ole õige muuseum).

Vene muuseum ei ole pelgalt kultuuriasutus, selle loomisel on ka poliitiline tähendus. Muuseumi loomine näitab, et Eestis suhtutakse tõsiselt meie kõige suurema rahvusvähemuse ajalukku ja kultuuri. Muuseumi loomine on märk, et siin riigis teevad eestlased ja venelased  koos tõsiseid asju. Samuti on muuseumi loomine konstruktiivne signaal Venemaale, kutsudes idanaabrit koostööle meie ühise ajaloo mälestiste kogumisel, hoidmisel ja eksponeerimisel.