KÜLLI-RIIN TIGASSON: Töö lõpp või tööjõu lõpp?

Esimene stsenaarium – mida jutlustavad näiteks Ameerika visionäär Jeremy Rifkin ja Saksa sotsioloog Ulrich Beck – kannab nime “töö lõpp”, kapitalism ilma tööta. Ja viimaste aastate arengud Euroopas näivad seda tendentsi ka kinnitavat: tööpuudus lööb uusi rekordeid, ainuüksi Saksamaal ulatub töötus rekordilise viie miljoni inimeseni. Töökohti jääb üha vähemaks – põhjuseks ühest küljest tootmise laienev Aasiasse kolimine, teisalt automatiseerimine. “Kapitalismi edu tähendab, et me ei vaja enam töölisi,” on Päevalehes öelnud Rifkin, kes on välja arvutanud, et viimase seitsme aasta jooksul on tootmise automatiseerimise tõttu töö kaotanud ligi 14% maailma tehasetöölistest. Tööjõu pakkumine maailmas suureneb, nõudlus aga väheneb, väidab see stsenaarium. Oma osa selles on ka infotehnoloogial, mis aitab organisatsioonide tööd korraldada nii, et osa tööst – mida varem tegid palgalised töötajad – teevad ära kliendid-tarbijad ise. Tasuta. Näiteks pangatehingud: et pangaülekannet teha, ei pea inimene panka minemagi, piisab internetiühendusest. Või lennukipiletid: neid broneeritakse üha enam interneti vahendusel, mitte aga reisibüroost või lennufirmast.

Hallipäine Euroopa

Teine stsenaarium kannab aga nime “tööjõu lõpp”. Seegi stsenaarium on statistikaga hästi toestatud: Euroopas ja teisteski arenenud riikides on iive madal ja keskmine eluiga tõuseb. Praeguste arengute jätkudes on eurooplase keskmine vanus 2050. aastal 54 aastat ja iga töötaja kohta tuleb kaks pensionäri. Eriti drastilised on need arengud Eestis – ühe pessimistlikuma, ÜRO stsenaariumi järgi on Eesti rahvaarv aastal 2050 üle 40% väiksem kui praegu. Kui praegu on Eestis üle 60 aasta vana vaid iga viies inimene, siis aastal 2050 juba üle kolmandiku – 38%. Hallipäine Euroopa tähendab, et pole enam neid, kes teeksid tööd. Ja seetõttu tuleb tööjõudu sisse tuua, väidab ÜRO: aastaks 2050 tuleks Euroopasse tuua vähemalt 50–75 miljonit immigranti.

Kumb stsenaarium on õige: “töö lõpp” või “tööjõu lõpp”? Raske öelda, kuid näib, et Euroopas ja ka Eestis muretsetakse rohkem pigem teise stsenaariumi pärast. Kui rahvastik vananeb ja töötajaid napib, võivad sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteemid ohtu sattuda ning Euroopast ähvardab kujuneda üks suur vanadekodu. Lahendusi sellele probleemile on kolm. Ja ükski neist pole kuigi lihtne.

Esiteks: seesama paljuräägitud võõrtööjõud. Maailma politoloogid räägivad juba ammu konfliktist teljel “rikas ja hõredalt asustatud põhi” vs “vaene ja ülerahvastatud lõuna”, ennustades massilist, loodusjõuga sarnanevat immigratsioonisurvet rikastesse riikidesse. Kummatigi on Lääne-Euroopa riigid, kes veel 60–70-ndatel toitsid oma majanduskasvu võõrtööjõuga, omad vitsad nüüdseks juba kätte saanud. Ja ettevaatlikumaks muutunud. Eriti just traditsioonilistest islamimaadest pärit immigrantide lapsed ei ole kohanenud nii hästi kui loodeti. Teise põlve immigrantide seas on palju kõrgem töötus kui nn põlisrahvastiku seas ning paljud neist on võtnud endaga kodunt kaasa alandustunde: sest uskmatud ja kristlased jätsid nende vanemate teha kõige mustema ja alamakstuma töö. See on aga hea kandepinnas kõikvõimalike vägivaldsete ideoloogiate ja protestiliikumiste levikuks, millest annavad tunnistust ka äsjased Pariisi rahutused.

Lääne-Euroopas ja ka Eestis räägitakse üha enam ka teistsugusest immigratsioonimudelist: tuua sisse kindlate valdkondade tippspetsialiste. Arvutispetsialiste, arste, füüsikuid, keemikuid. Indiast, Hiinast, Aafrikast. Kuid seegi lahendus pole päris pilvitu, sest tõstatab küsimuse: mis moraalne õigus on niigi rikastel riikidel riisuda vaeste riikide tööturult “koor”, parimad spetsialistid, kes on välja õppinud sealsete ühiskondade kulul? Ei meeldi ju eestlastelegi praegu, kui näiteks meie maksumaksja raha eest õppinud arste meelitatakse rikkamatesse Lääne-Euroopa riikidesse.

Pensioniea tõus

Kuid immigratsiooni kõrval on teisigi lahendusi. Üks neist on pensioniea piiri tõstmine. Kui keskmine eluiga tõuseb ja pensionäride osakaal rahvastikus samuti, peab inimeste aktiivne tööelu samuti pikenema. Näiteks Suurbritannias, kus prognooside kohaselt ulatub pensionäride osakaal rahvastikust aastaks 2050 koguni 55 protsendini, arutatakse pensioniea piiri järkjärgulist tõstmist. Kui praegu lähevad Briti naised pensionile 60- ja mehed 65-aastaselt, siis sajandi keskpaigaks tahetakse see piir kergitada 68 aastani. Sama kavandatakse ka Saksamaal – aastaks 2035 tõsta pensioniiga 67. eluaastale. Olgugi et Eesti kuulub Euroopa kiireimini vananeva rahvastikuga riikide sekka, ei pruugi aga pensioniea tõstmine meil vastuvõetav olla. Jääb ju meie keskmine eluiga Euroopa keskmisele pea kümme aastat alla ning Lääne-Euroopa keskmist, ligi 80 aastani küündivat eluiga ennustavad eestlastele vaid pankade pensionikalkulaatorid. Et eakaid aktiivsena hoida, tuleks Eestis pensioniea piiri tõstmise asemel pigem anda ka pensionieelikutele võimalus osaleda ümberõppes ja soodustada nende osalemist tööelus.

Emaks 20-aastaselt?

Võõrtöötajate ja pensioniea alguse edasilükkamise kõrval on veel kolmaski võimalus, äraleierdatud sündivuse tõstmine. Näiteks Saksamaa kavandab samasugust vanemahüvitise süsteemi, nagu on Rootsis ja Eestis. Ning sealne uus perekonnaminister – Ursula von der Leyen, kes on hiilgava akadeemilise ja poliitilise karjääri kõrval ka seitsme lapse ema – tahab käivitada programmi “Twenty Mom”. Selle programmi eesmärk on murda Saksa traditsiooniliste iibepidurite – naistudengite ja kõrgharidusega naiste – seas levinud mentaliteet: lapsed tohivad sündida alles siis, kui on olemas kõik muu – haridus, töökoht ja materiaalne kindlustatus. Ülikoolid peavad looma lastetube ja lasteaedu, et anda noortele võimalus ühitada õpinguid ja lastesaamist.

Kuid nende kolme võimaluse kõrval on Eestis tegelikult veel üks tähtis ülesanne. Kui sotsiaal- ja rahvastikuminister muretsevad tööjõu nappuse pärast ning uurivad võimalusi tööjõudu sisse tuua, siis ärgem unustagem: igal aastal langeb põhikoolist välja tuhatkond noort inimest. Koolist väljalangevuse vähendamine on peamine ülesanne, kui me ei taha toota iirlastele kalkunikitkujaid ja sakslastele koristajaid. Ja mis kõige tähtsam: hea haridus tagab inimestele parema toimetuleku mõlema stsenaariumi – nii töö lõpu kui ka tööjõu lõpu puhul.