KÜLLI-RIIN TIGASSON: Religiooni come-back

Sama kinnitavad ka varasemad uuringud: mullune kirikute nõukogu küsitlus näitas, et religioon mängib väga tähtsat rolli vaid 5% ning tähtsat rolli 17% eestimaalaste silmis.

Religioon oli alla surutud nõukogude ajal, Eesti taasiseseisvumisega kaasnes hetkeline huvi tõus – millele järgnes taas langus. Ning paljud meist näivad uskuvat, et religioon on hääbuv nähtus. Veel enam: peaaegu nagu puue, teadmatusest tulenev väärnähtus, mida saab “ravida” korraliku koolihariduse ja tõhusa selgitustööga.

Veendumusele, et usu roll üha väheneb, andis Eestis tuge ka tõsiasi, et pärast Teist maailmasõda vähenes religiooni osatähtsus pidevalt ka Lääne-Euroopas. Sealsed sotsioloogid kuulutasid “vanade kollektiivsete uskumuste ja ideoloogiate surma” – millest andis tunnistust kasvav individualiseerumine, partei- ja ametiühinguliikmete osakaalu vähenemine. Tõsi – ka kiriku rolli nõrgenemine.

Ent viimased aastad on toonud suuri muutusi. 11. septembri terrorirünnakud lükkasid religiooni taas esiplaanile –nii et hakati rääkima kristliku ja islamimaailma konfliktist.

Keelatud jõulud

Kas olete kuulnud liikumisest Save Merry Christmas? Selline ühendus loodi Ameerikas, et boikoteerida kaubandusketti, kus müüjatel oli kästud soovida ostjatele “häid pühi”, mitte “häid jõule”. Ning kui mõned linnad ei ehtinud enam enne pühi jõulupuud – “et mitte riivata teistsuguste usuliste veendumustega kodanike tundeid”.

Ehkki jõulusümboolikast loobumist võiks esmapilgul tõlgendada kui religioonist taandumist, on lugu pigem vastupidine: tegu on miniatuurse usulise konfliktiga, mis annab tunnistust religiooni kasvavast tähtsusest.

Näiteks Saksamaal – kus erinevalt Eestist refereerivad ajalehed tähtsamate pühade järel hoolikalt kirikuõpetajate jutlusi, otsides sealt poliitilisi sõnumeid, olgu selleks siis biotehnoloogia ja inimese kloonimine või terrorismioht – ei kahane enam koguduste liikmeskond kiiremini, kui väheneb rahvaarv. “Juba 80-ndate lõpus toimus muutus: sakslased pöörduvad “enam mitte uskuda tahtmise” juurest tagasi “taas uskuda soovimise juurde”,” kirjutas Bernd Ulrich ajalehes Die Zeit.

Kõige veenvamalt kinnitab usu tõusvat tähtsust maailma demograafiline areng: sellal kui ilmalikes riikides rahvaarv kahaneb, kasvab see plahvatuslikult religioossetes Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika maades. Usklikke on maailmas üha rohkem ja nad on järjest nooremad. Ning pärast Türgi liitumist muutub ka EL-i rahvastik religioossemaks.

Praegused lapsed puutuvad oma elus paratamatult kokku palju erinevamate religioonide esindajatega kui nende vanemad seni. Kuid kas meie kooliprogramm ikka annab neile piisavalt teadmisi ja tolerantsust, et tulevikus toime tulla maailmas, kus usuline ükskõiksus on pigem erand kui reegel?