Kuidas suhtuda nõukanostalgiasse?

Kartulivargad: kas ei tohigi võtta või? Silja Lättemäe
02. september 2010 00:00 Maalehe artikkel.

Arti autor on vist endalegi teadvustamata toonud just DVaarandi sisemad ja ka kurvemad sõnad, millest toonitan vaid osa: "..kuhugi ära veetud.."

nõukogude aeg oligi selline, et sinu hing, keha ja keskkond ümber ei olnud sinu oma, ei kuulunud sulle, vaid oli "kuhugi ära veetud". See mentaliteet on hästi ära näidatud SLättemäe artiklis, kus varastaja - omandist, omast röövija - ei ole suutnud tulla oma hinge, oma kehasse ega sellesse uude keskkonda, milles inimene peab aru saama, et tal võib olla tema enda hing, keha ja (see) keskkond, kus ta seda kõike saab olla.
Millal need nn.kapsavargad tulevad - saavad tulla - tagasi äraveetud miskist, teab vist vaid Jumal.
Ent siin on võimalus tänada arti autorit DVaarandi mõtete sügavamat tagapõhja tabamast.

"Ilmselt võetakse seda enamasti ikka kui camp’i. Tollane elu, kui sellest eemaldada rusuv igapäevarutiin, võib tänapäeval tõesti tunduda camp’ina"

KÜSIMUS LOO AUTORILE!

Kas ma pean lugema eesti keeles kirjutava ajalehe artiklit võõrkeele sõnastikuga käe all?

Tänu artikli mõistliku suunitluse eest.

Söandan aga lisada, et sel kõnealusel nostalgia perioodil jälgiti eriti terava pilguga EESTI KEELE puhtust nii kõnes kui kirjas. On see ka NÕUKANOSTALGIA? Ja, kas praegune keeleline (eputav?) lodevus viib meid läänele lähemale, et see pea igas artiklikeses silma ja kõrva riivab?

Mina olen ka nõuka laps - lausa väga - aastast 1955. Ja mul oli väga hea ja õnnelik lapsepõlv, väga head ja toredad sõbrad, kellega koos üles kasvasime, ja mu esimene armastus (ja ka teine ja kolmas) olid kõik nõuka ajal ja... üldse.

Ma olen selle kõigega väga rahul. Ma lihtsalt sattusin sündima sel ajal, selles kohas, selle rahva seas ja selesse keelde ja kultuuri - ma ise ka ei tea, miks just. See kõik oli nagu see oli. Mul pole tõesti tarvis ei selle aja ülistamist, ei põlastamist, ei nostlgiat, ei needmist. See oli mu elu, teist mul polnud ega ole ka võimalik endale võtta.

Inimene peaks jah mäletama minevikku, kuid siiski vaatama tulevikku. Olnu on absoluutne - midagi ei saa olematuks teha. Tulev on aga meie tahta ja kujundada. Osakem siis oma koormad lõpuks ometi maha panna, jah? Neid pole vaja endas ja endaga tarida - milleks!?

See nõuka-nõuka-nõuka hakkab juba tüütama - eriti kui sellest kirjutab keegi, kes seal pole õieti oma nooruse tõttu olnud ega elanudki...

Punapasksesse nostalgiasse tuleb eelkõige suhtuda rahulikult...kõik muu järgneb iseenesest:))

Pean vajalikuks siinkohal ära tuua Maalehe lugeja õigekeele kasutamist käsitleva kommentaari, et osutada tähelepanu meie ajakirjanike, käesoleval juhul siis ka end kirjanikuks nimetava tegelasae, häbematule suhtumisele emakeelsesse teksti - lükkida sinna võõrkeelseid mõisteid, justnagu emakeele puudulikkust sellega alla kriipsutades.

Loodan härra Mart Aroldi mõistvale suhtumisele, minu poolt tema kommentaari kasutamisest emakeele kaitsmise eesmärgil.

Mart Arold, 27.08.2010 00:57
....
On lausa uskumatu, et et üks eesti leht üleüldse käis kohut oma sisuliselt olematu õiguse eest kasutada vigast emakeelt.
...
Meilt rahvusliku eneseväärikuse äravõtmiseks lobisetakse sihikindlalt hääletust alistumisest 1939. aastal. Tegelikult on hoopiski praegune korrektse emakeele ärapõlgamine see kõige häbiväärsem HÄÄLETU ALISTUMINE.
ENSV päevil oli võitlus puhta emakeele eest vist koguni ainus legaalne vastupanuvõimalus. Emakeel oli rahvuslik aare. Kas siis selleks me võitlesime, et peale taasiseseisvumist käia kollektiivse rahvusliku enesetapu teed?!
Meie emakeelt rünnatakse ka püüdega muuta murded asutuste ametlikeks töökeelteks. Et täpselt samalaadseid püüdeid nn "lõunaeesti" keele loomisega tehti ka Lätis, siis pole vähimatki kahtlust, et asja suunati ja suunatakse kusagilt mujalt.
...
Kui laseme reeglid vabaks, siis ei ole eesti keel enam üheselt mõistetav ning olude sunnil peame üle minema mõnele normeeritud võõrkeelele.
Mitte ilmaaegu ei kasutanud ärkamisaja vaimuinimesed omavahelises kirjavahetuses saksa keelt.
--
Kirjaoskamatute ajakirjanike tähistamiseks sobib minu arvates kõige paremini "ajakirjak". Meie ajalehti lehitsedes tuleb silme ette karjatee koos oma "lehmakookidega".
Nii nagu keegi ei taha nende "kookide" sisse astuda, nii ei taha ka lugeda meie pooletoobiliste "sotsiaalse kommunikatsiooni asjatundjate" mäkerdisi.

Lehmakoogi ja astumise vahekord on esitatud saksikult/pajulikult/jne, mille vastu ise samas sõna võetakse...:))

Karjaaps astus hälmeelel värskesse soojasse kooki, et kastemärjas rohus külmertund varbaid kosutada:)))) Olen ise nõnna toiminud:)))

"kujutage ette!"
Noh, ma siis mõnda asja kujutan. Ega see ole ju mingi kuritegevus? Vimberg pealegi suhtub asjasse keskeltläbi, mis on meeldiv. (ühe nükke siiski allpool teen ka temale)

Niisiis, mulle meeldib vahel pildistada. Jajaa, ostsin omale seks tarbeks Pentaxi. Tõesti, ma poleks vene ajal iial võinud arvata, et nii jõukaks kunagi saan! Parematest näidistest jääb küll tema puhul oma 100000 puudu, aga mis siis! Küllaltki arvestatav laksakas käib, kui katik langeb.
Arvutis on mul neid nüüd tohutumal kombel. Suuremalt jaolt mu enda elatud elu. Laudad, töökojad, küünid, meierei - kõik see kolhoos üheskoos. Igaüks eraldivõetuna toob meelde mõne seiga elatud elust. Ei midagi suurejoonelist. Kasvõi viltu vajunud katusealune, kus mõne koosteelisega sai liigagi labasel moel ja ikka rohkem kui vaja......
Nad on kõik surnud. Kedagi pole enam. Ainult mina oma pentaxiga, kiiruga, ruttu ruttu veel, ennem kui see viimmnegi kaob. Jah! Ja olgu ma siis põlatud selle eest.

See oli mu elu. Oli väga häid päevi, ja oli halbu - väga halbu. Mäletan kõiki.
Kõik uksed neil hoonetel mida nüüd arvutist näen, olid mu jaoks lahti. Võibolla, et nende uste taga polnudki suurt midagi, aga nad olid ´lahti mu jaoks alati. Ja kui ei olnud, siis seisis seal kiri: võõrastele sissepääs..
Arusaadav. Tõesti olid keelud, olid käsud, normid, piirid. Ja mõnikord isegi tundsid, et sa pole vaba.
Ah, mis sest.
Enam neid silte pole kuskil. Mine, kuhu süda ihkab!

Sõitsin Tallinna. Vhest käin Balti Jaama turul lihtsalt. Seal on müüa vanu vasara ukse lukke. Ma olen ikka nendega kuni viimase ajani läbi ajanud. (vtta mult nagunii mdagi pole) Vaatan ühtlasi inimesi. Pikalt jalutan lihtsalt sellel kõige tagumisel kauba tänaval.
On pätte ja narkareid muidugi, aga on ka inimesi sest kaugest ajast - siiraid, mõistvaid kaastundlikke, lihtsaid, tavalisi, ausaid.
Nad ütlevad - häbiplekk..
Ei. Üks ausamaid kohti üldse.

Ega ma pärast bussi peale lähe. Tulen jala läbi terve linna.
Vaatan uksi. Tõesti, kuskile pole enam kirjutatud _ "võõrastele ei" .
Aga sisse ma ei lähe. Sest paljude uste läved on liialt kõrged mu jaoks. Ega sest ei räägita. Seda peab inimene lihtsalt teadma. Noh, hea küll, ega ma nii väga tahagi neist kõigist sisse murdma hakata.
Pildistan lihtsalt, ja teen minekut..

Pikapeale hakkan, silmadega siiski midagi otsima. Üht teatut kohta. Eks need Balti jaama pirukad ja.... tuleb meelde. Tõsi on, et näljas pole ma elus küll kunagi olnud.
Silmangi üht sellist asutust. Puhas ning korras. Tuju tõuseb. Normaalne!
Silman Serla paberit ning õiendan.
Ja ei anna võrreldagi!!
Mõnus.
Korras.
klõps!

1958-1967 aastatel, mil mina karjas käisin, karjakud küll vältisid koogi sisse astumist.

Noh, nii see just ei ole, et nn nõukaaega poleks üldse uuritud või et oleks tegeldud üksnes must-valge maailmapildi maalimisega. Olen ise kirjutanud kaks raamatut ("Elu-olu viimasel Vene ajal" ja "Absurdi impeerium"), milles ma kirjelduste ja analüüsi kõrval korduvalt otsesõnu rõhutasin, et leidus rohkesti pooltoone ja leidus isegi head. Arvatavasti ei ole Wimberg neid raamatuid lugenud ja sel juhul tekib küsimus, miks - kas mitte seetõttu, et ta enda maailmapilt on must-valge?

Jah, ikka hirmssaste on seda käsukorras võrdsust tarvis (nostalgia:)), et muidu ei anna jüsku inimese mõõtu välja:)))

Jah tõesti, nii lühikese ajaga juba teine artikkel! Tundub, et leht on alustanud järjekordset rünnakut möödanikule. Jääb mulje, et see lähem möödanik selle positiivsete aspektide meenutamine, oleks just kui pind kellegi "pehmes kohas".
Kõige selle juures on häiriv sildistamine: kui sa seda meenutad - siis tahad sa seda tagasi ja edasi järgneb kohe loetelu,mida see mäletaja tahab. Tühje lette, altleti kaupa, altkäemakse, kommunistlikke loosungeid jne. jne. Enesekindlad noorsandid, kes on leidnud koha selles käesolevas elus sest: nad teavad - kus ja mida rääkida, on leidnud ostja oma tööjõule, kes maksab küllaldaselt, et mitte näha inimese, kes käivad mööda banaanidest ning lihalettide sellest osast, kus on välja pandud kondita ja pekita liha. Ei näe suppermarketite odavmüügi lettide ja korvide ümber tunglevaid inimesi, inimesi, kes külastavad pidevalt kaltsukauplusi enda ja oma laste riietamiseks.
Kõik need "nostalgitsemises" süüdistajate mälu tundub olema kas valikuline või lühike! Nad ei taha, vist, meenutada, et kogu see võitlus "õiglasema korra ja vabaduse eest" algas nostalgitsemisest mingisuguse "kuldes vabariigi" järgi. Vabariigi, kus kõik olid rikkad (peale vaeste, kes olid kas kommunistid või lihtsalt laisad), õnnelikud ja vabad! Sellega kaasnes muidugi räige sõim kõige selle aadressil, mida ausad tööinimesed olid teinud kogu selle nn "okupatsiooni" aja.
Kogu selle eelneva süsteemi puuduseks (ja õigustatult) loeti spekulante (letialt ja tutvuse kaudu müüjaid ja vahetajad, baaridaame, ettekandjaid, taksojuhte), viletsate kolhooside esimehi, karjeriste jne. jne.
Mis siis nüüd muutunud on? Jah muidugi! Spekulant on nüüd õige mees! Õige ärivaistuga inimene, kes vaatab nendele, kelle taskud on ta tühjaks teinud, ülalt alla. Loll saab ka kirikus peksa ja see, kes laseb end tõmmata on ju loll!
Nüüd on kõik need, kes siis olid "pahad" on nüüd õiged, okupatsiooni vastu ja vabaduse eest võitlejad. Endised altkäe viina müüjad ja defitsiidiga kauplejad ausad ja lugupeetud ärimehed! Nüüd on nende õigus luua seadusi, määrata hindu ja mis on õige ja mis vale.
Artikli autoril on transpordi näited? Tore! Ka minul on: 10-12 tundi kitsarööpmelisega 100 km täiskiilutud vagunis, soojenduseks malmahi ja valgustuseks üks küünal seinal asuval lambil, 40-te lõpus. Meenub ka meie eestiaegne maantee, mis mis muutus 2 korda aastas läbimatuks ka hobuvankritele. 1950-te keskel oli see tee sõidetav igal aastaajal ja bussiliiklus asulate vahel oli selline, et ma sõitsin, mitme ümberistumisega, Türilt läbi Pärnu Viglasse (180 km) umbes 4 tunniga ja see ei viinud minu eelarvet katastroofi äärele. See 100 km ja 12 tundi kestev tee asendus 1970-tel mõne tunnise bussisõiduga 1.50 rbl eest. Nädalavahetuse ja pühade ajal oli buss täis, sest inimestel oli kuhu sõita ja mille eest sõita.
Noorsandid peaks juba üks kord aru saama, et see mida nad nimetavad halvustavalt nostalgiaks, pole muud kui võrdlus! Loomulik nähe ümbritseva tajumiseks! Inimene lihtsalt pole võimeline tajuma ümbritsevat teisiti, aga võrdlusandmed on juba subjektiivsed. Aga võivad olla ka tellimuslikud - mille eest rohkem makstakse, või milliste andmetega on lubatud opereerida!

Jah, tuleb meelde, kuidas Kaarel Tarand siin ütles: "..mis te üldse kommenteerite, siin pole vaja teil midagi kommenteerida.."

Ikka on vaja. Ikka on vaja asjad sirgeks rääkida. Ka sellest saavad asjad hullemaks minna?
Eriti kui keegi juhtub arvama, et 67 aastaselt lähevad nad varsti pensionile vaikides, või ehk isegi kiidumõmina saatel.
Kelle elatustaset ikkagi sellega hoitaks?
Vaat nii.
Kes vastab?

..kas sellest saavad asjad..

Olek küll, aga oleks ja eks on vennaksed!
Praegu on soovitav rääkida suurtest kannatustest möödanikus, et praegune tunduks lusti ja lillepeona. Maailma tajume ikka võrdluste teel ja paradiis ei tundu ihaldatavana kui kõrvele ei joonista koledat põrgut.

Küsimus, kas arti autori maailmapilt on must-valge, tundub süüdistusena kogu praegusaja ehk seni kehtinud Eesti Vabariigi 20 aasta jooksul elanud noorsoo pihta.
Vanad, kes tulid nsvl-i ajast sellega, mis neile kaasa jäi, kirjutavad/räägivad omi elamusi ja veendumusi lahti umbes taoliselt nagu seda teeb Postimehe arvamuskülgedel RVare ja ALangemets. Teisiti eelmist lauset seletades: uus maailmapilt on must-valge vanade sees, aga nad (vanad) maalivad, püüavad maalida sinna sisse värve (ehk nende jaoks mõistmatuid elamusi) noorte tegude ja mõtete kajastustena.

Praeguses Eesti-ajas kasvav uus põlvkond sai (võis saada) ülesande - ütleks, et Jumalalt, olgu Ta kelle jaoks milline tahes - muuta maailmapilt jälle normaalseks, normaalselt arenevaks inimühiskonna jaoks.
Arti autor on (minu arvates) üks näide sellest, et midagi Eesti-aeg siiski on muutnud: tahe olla inimene - lihtsalt inimene - selles mõttes, et midagi nii koledat pole maailmas kunagi enne olnud kui nsvl-i aeg ja sellest painest vabanemiseks kasvav noorsugu ei vaja enam nostalgitsemist. See on kurnav ja elujõudu kahandav tegevus, pole lihtsalt nii palju aega vaja kulutada.

Kui hr. Kristjan Jõevere arvamus tundus mulle tõesti mitte ainult must-valgena vaid isegi vaenulikuna. Inimene otsustas juba ette ära, et kõik meie tolles ajas elanud olime alandatud(?!), siis hr Wimberg on objektiivsem, tuues välja tasuta hariduse ja arstiabi. Mina lisaks siia veel õiguse tööle ja maa kasutamisele, olenemata rahakoti paksusest.
Minu aastakäigu inimestel puudub võimalus võrrelda eelmise eesti ajaga ja uskuda pimesi minust 7 aastat vanemate inimeste mälestusi ei luba minu elukogemus. Teades nende inimeste politiseerituse astet, ei ärata minus usaldust ka Vahtre ja Laari ajalugu, rääkimata Vseviovist, kelle "ma täpselt ei mäleta", aga "keegi naine vist turul ütles" vormis esitatav....
Ühte tean kindlalt, et 80-te lõpus oli vähemalt 2 lihtsat tööinimest, erinevast regioonist, kes ütlesid, et nemad küll seda "eest aega" tagasi ei taha saada. Et neid tekkis rohkem, näitab küsimine, et "kas me sellist Eestit ikka tahtsime?".
Praegustel noortel pole oma kogemusliku võrdlust ja neil, kel ongi lõpu ajast, on ta moonutatud tolleaegsest ja hilisemast, võimsast teadvusega manipuleerimisest.
Minu vanatädi, kes pidevalt kiitis eelmist Eesti Vabariiki, olles 80 aastane ütles üks kord kibestunud häälega, et mis kuradi proua ma olin, olin sakste pesu pesija. Küla ehitusttöölise tütrena polnudki tal võimalust millekski paremaks.

Ehk peaks selle teema ajaloolaste hooleks jätma ja tulevikule mõtlema? Nõukogude ajal üleskasvanuna olen nende armees isegi kommunistidele püss käes truudust vandunud. Ehk oskab keegi tarkpea teada anda, milliseid võimalusi 1959. aastal sellest keelduda oli. Mis olnud see olnud, ega ma seda ei kahetse ja kellegilt andeks paluda ka ei plaani. Elan homsele päevale ja õpin kõike, mis selleks vajalik. Mõned keeled näiteks on mul juba olemas. Üks töötu äpu kurtis mõni aeg tagasi Delfis, et keeleseadus ei toimi, nimelt ei võetud teda tööle, kus nõuti vene keele oskust. Vot sellised õigusenõudjad oleme üles kasvatanud. Ausalt, mina teda ka ei oleks võtnud, kui see mu klientidele vajalik on. Mingit nostalgiat mul ei ole, samas ei ole ka puudust meeldivatest kogemustest koolielus, tudengina, töös ja üksikutel juhtudel isegi okupantide armees. Päris tore mõne saatusekaaslasega saunas meenutada.

Vaatasin siis Reikopi-Välba saatest väikest ülevaadet "ägedast", nagu Anu ütles, pühapäev ekraanile tulevast ENSV - st.
Lubati ausat ning mitte ülepakutut.
Eks sellega olegi ju ka probleem olnud vahest. Võibolla oligi parteipoliitiliselt mõnele vajalik kõik tolleaegne tohutus koguses üle mõnitada ja naeruvääristada, lootes hoobilt ja kindla peale ja väheste vahenditega hävitada kõik see, mis Eestile halba tõi. Loodeti..

Sai ju isegi naerdud, irvitatud juba vene ajal seda elu ning hiljemgi. Veel hiljem, üksokord... palju hiljem, kui tuli juba kohtuda näost näkku uue aja probleemidega, avastasid järsku, et tihti irvitatakse su enda elatud elu üle, ning sult endalt nõutakse kohustuslikku kaasairvitamist. Mõnikord tõesti selline tunne tekkis.
Ja siis sa enam niipalju ei irvitanud.
Ega mu oma eluski pole ju suurt midagi olnud. Lapsepõlves, viiekümnendail, kitsikus. Jah, nälga polnud ja riided olid seljas. Lapsepõlv oli olemas.
Sattusin kuuekümnendail Elva pioneerilaagrisse. Ei, ma polnud eriti kellegi võsuke. Võibolla lihtsalt avanes vanemail võimalus ja mind viidi kaugemale. Võibolla tahtsid rüblikust hinge tõmmata, aga arvan, et ka ikka mu enda pärast.
Elamus tollest laagrist ja Elvast, Verevi järvest jääb mulle elu lõpuni.
Jah, ma käisin üle viiekümnesena ja otsisin selle laagri üles. Hea tunne oli. Nagu raamatus kuskil, et astud sammu ning näed seda aega otsepildis, astud teise..

Pikk söökla oli alles. Tema ees seinaleht ja maale sinna ümber käbidest ja samblast kokku laotud kalender. Ning muusik Blumberg seda kõike binokliga meetri maa pealt uurimas. Kui naljakas see oli......... ja kui kurb praegu meenutada, sest ta oli peaaegu pime. Aga siis sealsamas sööklas istus ta klaveri taha ja ütles: "..lapsed, öelge mulle kolm nooti!" mõni ütleski, kes teadis. Ning kohe mängis ta "nendest nootidest" pika pika loo! See oli ime. keegi ei osanud sellist asja seletada. Suud jäid lahti veel peale pala lõppugi.

Ükskord tuli Alma Vaarmann külla. Heiskasime seal lipuplatsil lippu parasjagu. Seekord mina ise sain see olla. Vaarmann tuli pärast rivis tasahilju mu selja taha ja sosistas: "Sa oled tore poiss, aga ära uhkeks mine!" just nii ta ütles, 50 aastat tagasi. Ehmusin kangesti, aga kui selja pöörasin, oli ta juba läinud. Eks juba järgmisse laagrisse oma Villust rääkima..........
Mida minutoline laps pidi siis tundma omal põlved nõrgad all? Ma ei tea. Hea vaid, kui ei tehtaks filmi kunagi, kus miu suust kõlaks repliik: "kus sa mutt me riigi panid?" Sest nii ei olnud.
Lipuplats oli seal mõni aasta tagsi veel alles. Isegi lipuvarras oli alles. Paksu võsa sisse kasvanud ja tohutu kõrged männid.
Vaat selline sigade revolutsioon oli minul. Ta oli täiesti tavaline suvi, rahulik, normaalne minu jaoks, koos hoolitsevate inimestega ümberringi. Ja kui ma praegu saaks, ma saadaks selle suve eest neile tädidele sealt ammusest ajast tänukirja kaunima suve eest!
Eriti saadaks veel eelpoolnimetatud teose pärast nimme!
Aga eks nad olidki ju needsmad eestlased seal minuga, kes praegugi?Tegelikult ka.
Aga ikka tuleks nagu mõnitada või??
..
Aastad läksid. kuid kuuekümnendad kestsid noorukil pikemalt. Jah, just need kuuekümnendad mida mingites seostes nimetatakse kuldseiks. Ei olnud, et poleks minu aegsetel midagi olnud. Või nagu Villu Kangur ütles:plaadi eest pandi vangi. Vahest mõtlen, et ma... millest ma siis ilma jäin? John Lennon tegi oma lauludega, ja mõjus sama tugevalt meisse kui muus mailmaski. Ning külmavärinad tekkisid sellest muusikast siingi paljudel nagu igalpool mujalgi. Ja mul on väga hea meel, et ma selle olen kõik kätte saanud. Või Marino Marini Estoniast, otseülekandes.
Ma ei ole päris kindelgi ausalt, kas üheksakümnedail sündinu ongi midagi sellist võimast kogenud? Just seetõttu et "ei olnud kõike veel nii kõrini palju"

Ja niipalju kui silmanurgast nägi miljööd stuudios - kõik kätt ja jalgupidi koos, mingi kummaline "katte all telekas" jne. mõni probleem tolle aja olustikust, siis ma võin teile öelda kus ma seda veel näinud olen. Need on sama samaegsed NSV Liidus näidatud Itaalia töölisagulis ekraniseeritu. Jah, seesama köök, seesama rahvas, probleemid. Sohpia Loren. (nimi läks vlesti, eks)
Aga meie oleme kohustatud suhtuma möödunud aegadesse teisiti... Neil on lihtsam.Nad ei pea pidevalt..........

Nojah, kes siis tõesti päriselt tagasi tahab möödunut. Sest ta on lihtsalt möödas. Kolm-neli- viiskümmend aastat tagasi olta ka mujal maailmas ikka hoopis teistsugune.
New-Yorgi taksod näiteks oli siis veel kandilised.
Noh, "Taksojuht" näiteks?
Elu nagu mesi. Kui hakata rääkima ja...
Aga ei viitsi rohkem.
Tuba on soe ja peaaegu poleks nagu vigagi.
Pühapäeval siis näeb mis saab.