Kuidas pärisorjast eestlane vabaks meheks muutub

Töö on raske, isandad on võõrad ja ei saa aru sellest, et ka mina olen inimene…”

2010. aasta mais kajasid üle maa Ühtse Eesti suurkogu lõpulaused: „Eestlased on pärisorjad. Nad viiakse keldrisse, antakse piitsa ja sinna eestlase arvamine lõpeb.” Üdilik tõdemus, aga olulise vahega – lõpuks kõlas õpetus iseenesega leping teha ja vaba olla. Kui vaatan sel taustal enesesse, saan aru, et mõtlen täna tõesti pisut teisiti kui paar kuud tagasi. Ja näen ümbruskonnas samasuguseid muutusi.

Ma ei ole digitelevisiooni pealesunnitud saabumisest kirjutanud ühtegi lugu ja tean nüüd, et see on viga. Sest digitelevisiooni lugu on orjamentaliteedi näide.

Orjamentaliteet

Senini pole keegi jõuliselt küsinud: miks peame just nüüd, 2010. aasta suvel üle minema digitelevisioonile, mis on toonud juba kaasa põhjendamatuid sekeldusi ja kannatusi? Napib ju sadadel tuhandetel raha, rääkimata töö nappimisest.

Aega digitelevisioonile üleminekuks on Euroopas aastani 2012. Meie valitsus on otsustanud olla kiire ja edukas hoolimata neist, kes edukad ei ole. Paraku pole ühtegi kodanikualgatust, kes ütleks: me pole orjad, me ei taha täna digitelevisiooni, sest see on vaesel ajal liiga kallis lõbu. Mass nõustub niutsudes. Ja tean – alles juuli alguses, kui on juba hilja, täidavad ajakirjandust nutulaulud neist, kellel pole enam võimalust televiisorit vaadata. Aga see aega tagasi ei keera.

Ma olen digiretseptist kirjutanud ligi paarkümmend lugu ja mul on heameel, et aitasin kaasa selle untsuläinud süsteemi pidurdamisele. Tõsi, esimesed kirjutised tõrgetest teenisid haigekassa ja sotsiaalministeeriumi pahameele. Ja tõid tagurlase tiitli. Ometigi peame nüüd tänama apteekreid, kes olid julged ja sõnakad, et öelda – me ei ole digitaalorjad, kui see toob rahvale kaasa põhjendamatuid kannatusi.

Just tänu apteekrite avalikule vastuhakule ja boikotiähvardusele võtsid ministeerium ja haigekassa aprillis hoo maha, julgesid tunnistada suuri vigu. Samal ajal on kurb, et suur osa arste jätkas orjamentaliteeti, kuigi neist paljude elu lõi digiretsept väga sassi.

Aga haigekassale vastupuiklemine ja kõva hääle tegemine võinuks tähendada hilisemaid probleeme lepingute sõlmimisel. Nii eelistati vaikimist või anonüümselt rääkimist.

Olen viieeurostest rahatähtedest, mille panekut pangaautomaatidesse pole senini otsustatud, kirjutanud kuus lugu ja mul on olnud heameel neid kirjutada. Sest iga uue loo järel näen, kuidas inimesed mõtlevad vabamalt, nõuavad oma õigusi.

Peatõstja mentaliteet

Eurole ülemineku komisjon, mis koosnes kõigi pankade esindajatest, otsustas vastuvaidlemist mittelubaval moel: viieeuroseid pangaautomaatidesse ei tule. Aga põhjendused viieeuroste kehvast kvaliteedist olid valelikud.

Mul on nii Euroopa Keskpanga kui ka Eestis kasutusel olevate pangaautomaatide kahe suurima tootja kirjad, mis väidavad – viieeuroste kvaliteet on täpselt sama, mis teistel rahatähtedel. Küsimus on vaid selles, kas komplekteerida rahaautomaatide kassetid vähekasutatud ja vastsete rahadega või panna sinna ka räbalaiks kulunuid, mis masinaid ummistavad. Pangad otsustasid talitada enesele mugavamalt, käsitleda kliente kui orjasid, kes peavad vastuvaidlematult nõustuma.

Aga juba esimene kirjatöö viieeuroste teemal vallandas tormi. Lastevanemate liit ja Tallinna koolinoored avaldasid valjuhäälset protesti. Rääkimata nüüdseks 3000-liikmelisest protestigrupist internetis. Rääkimata mõnede eurosaadikute ja riigikogulaste söakast toetusest. Ja protestinud on teada andnud, et see on vaid pahameele algus, kui pangad ei võta inimeste soove kuulda. Ja tean – pangad on pahameele pärast hämmingus ja kaaluvad tõsiselt varem otsustatu muutmist.

Mis on nende kolme näitega muutunud? On saabunud julgus küsida – miks? On saabunud julgus öelda – ei soovi. On saabunud julgus nõuda – tahan teistmoodi.

Seda pole palju, aga see on ülioluline. Edu oma peaga mõtlemisel ja julgelt ütlemisel, vabaks saav rahvas!