Kuidas leiutada pidupäeva?

Probleem oli selles, et esi-algu ei sobinud ühelgi ülikoolil Nõukogude Liidus olla vanem Moskva ülikoolist, mis on asutatud 1755. aastal. Seepärast arvestati ka Tartu ülikooli vanust tema 1802. aasta taasavamise järgi. Praegu aga tundub, et mida aeg edasi, seda vähem mäletatakse, et Tartu ülikool oli vahepeal ligi sada aastat suletud.

Eesti riigi tähtpäevadega tuleb samuti arvestada, et aeg lihvib ja kohendab meie mäletamise soove. 24. veebruar 1918 oli ju iseenesest päev, mida toimumishetkel ei osatud pidada eriliseks.

Tagantjärele tähtsaks

Informatsioon liikus aeglaselt ja juba järgmisel päeval Tallinna jõudnud Saksa väed kahandasid oluliselt iseseisvuslaste tõsiseltvõetavust. Ka Võnnu lahingu võit järgmise aasta jaanipäeva aegu ei pruukinud väga eristuda muudest rindeteadetest. Iseseisvuse väljakuulutamisest oli ju möödunud juba poolteist aastat, aga Eestit ei olnud ikka veel keegi tunnustanud. Hoopis selgemalt aga tajuti 3. jaanuaril 1920. aastal kehtima hakanud vaherahu. See oli päev, mil lahingutegevus katkes ja seepärast võis just see päev tähistada tavakodaniku jaoks võitu Vabadus-sõjas. Ometi on hilisemas ajaloos võidule pääsenud 1934. aastal konstrueeritud võidupüha kontseptsioon, mida on võimalik tähistada kombineeritult mõnusa suvise paraadi ja jaanitulega. Selle päeva lugu on aga eelkõige seotud mitte lihtsalt traditsiooniga, vaid logistilise toetusega. Teisisõnu, senikaua, kuni eksisteerib kaitseliit, on nende identideedile eluliselt oluline vähemalt kord aastas suurelt rahva silma alla sattuda. Nii see tähtpäev põlistubki.

20. august 1991 on järjekordne vaidlusrohke kuupäev. Kui ühele poole jääb vaieldamatu faktina ülemnõukogu otsus Eesti riiklikust iseseisvusest, siis teisele poole jäävad veel elavate mõjukate tegelaste kaklused neile kuuluva kuulsussära küsimuses. Ometi võib siingi eristada päevakajalist ajaloo kohendamist ja pikemate perioodide iseeneslikku toimet meie mäletamisele.

On olemas versioon, mis ütleb, et eestlaste iseseisvus sõltus sel päeval vaid vaenutsevate fraktsioonide valmisolekust kokkuleppele jõuda. Samal ajal aga paelus laiema rahvahulga tähelepanu pigem Pihkvast tulnud dessantvägede kolonn.

Hilisem rahvalikum ajaloo-mälu on aga pigem eelistanud mööda vaadata selle sõjaväelise konflikti varjatud kulgemisest. Nimelt allus Pihkva dessantdiviis Moskva siseministeeriumile ehk KGB-le, samal ajal kui Tallinna komandant allus kaitseministeeriumile. Igaüks, kes on Nõukogude armeega kokku puutunud, võib ette kujutada, et sõjaväelasi eriti ei kõigutanud mingi kohaliku tsiviilvalitsuse tegemised. Hoopis olulisem oli lojaalsus oma käsuliini kaudu. Ent Moskvast tulevad uudised olid segased. Osa armeest oli putšistide poolel ja osa nende vastu. Täiesti selgelt tulid samad valikud esile ka Tondi kasarmutes või Paldiski sõjasadamas. Eesti iseseisvuslased olid neile pigem teisejärguline küsimus. Hoopis olulisem oli võimaliku Moskva konflikti kandumine Eestisse, sest Tallinna komandandi jaoks tähendas putšimeelsete dessant-väelaste ilmumine probleemi. Tallinna tolleaegne linnapea Hardo Aasmäe on rääkinud, et õhus oli ähvardusi, et Nõukogude armee eri meelsusega üksused hakkavad omavahel arveid õiendama. Kui see nii ei oleks olnud, siis oleks ju Tallinnas viibivad kindralid või admiralid lihtsalt võinud käskida Pihkvast saabunud alama auastmega polkovnikul jalga puhata. Oli ju Tallinnaski piisavalt erinevaid vägesid, et vajaduse korral Eesti tsiviilvalitsusele verepulm korraldada.

Ei, lahendus saabus alles siis, kui sisevägede käsuliini pidi saadi ühendus Moskvaga. Kui me nüüd korraks usuksime, et dessantväelaste tulek Eestisse oli ainult eestlasi puudutav hirm ja kartmatu Savisaare võimalus lohel pead maha lüüa, siis ei oleks Tallinnas viibivad kõrgemad sõjaväelased ilmselt vaevunudki 21. augustil ise teletorni juurde minema. Ei. Just sõjaväelastel oli vaja lahendada omavaheline kriis. Tolleaegse peaministri Savisaare julgestuse ja sidemeeskonna mälestused räägivad, et Tallinna komandant oli juba teletorni juurde minemas, kui sellest teatati ka kohalikule tsiviilvalitsusele. See omakorda andis Savisaarele võimaluse teha Eesti lähiajaloo osavaim avalike suhete trikk ja esitleda ennast lahenduse toojana. Kuid me mõtleksime valesti, kui usuksime, et Savisaare triumfaalne ilmumine teletorni juurde aitas luua ainult tema isiklikku lohetapja kuvandit. Kaugelt olulisem on tagantjärele tema ilmumisega toetatud loogika, et Vene aja lõpp on eestlaste enese vahvusega kätte võidetud.

Ja just sellisena sarnaneb 20. august esmapilgul omaaegse 3. jaanuari vaherahu aasta-päevaga. Asi ei ole isegi selles, et sellest päevast alates olid eestlased seadusandlikus mõttes jälle oma maal peremehed. Pigem võiks vaadelda folkloorset ajaloomälu. Nii kutsutakse ju kõnekeeles Nõukogude okupatsiooniaega „nõukaajaks” või veel lihtsamalt Vene ajaks. Kõnekeel lihtsalt ei kannata nii pikki sõnu nagu „okupatsioon” või Nõukogude Liit. Seepärast leiab kõnekeel folkloorse teadvuse kandjana ka kompromissi keelelise mugavuse ja sisulise täpsuse vahel. 20. august on seega päev, mil lõppes Vene aeg.

Vanema sündmuse eelised

Hoopis olulisem vabariigi vaimu jaoks oli see, mida inimesed oma sisimas läbi elasid. Ka vaimus peetud lahing on võitlus. See oli päev, mil inimene pidi hinges vaagima seda idealismi, mis on iga demokraatliku riigi essentsiks. Joosta kodumaalt ära, hakata vastu või hakata jooma? Ja praegu on tulemus väga lihtne – Vene aeg sai otsa, aga ega me vist ei oska veel isegi ütelda, mis ajas me nüüd elame. „Taastatud iseseisvuse aeg” on liiga pikk väljend, et seda kõnekeeles kasutada.  

Loo alguse juurde tagasi tulles võib aga küsida, milliseks kujuneb 20. augusti saatus siis, kui sureb viimane inimene, kes mäletab oma sisemisi heitlusi. Kui Eesti riik peaks püsima veel 200 aastat, siis hakkab pidupäevade teema sarnanema sellega, mis juhtus Tartu ülikooli aastapäeva tähistamisega. Loomulikult jääme eelistama auväärsemat vanust. Kuid kui meenutada võidupüha kontseptsiooni töölehakkamist, siis on meie 20. augusti emotsioonide püsimiseks vaja, et sel päeval toimuks mingi traditsiooniline rituaal, mis oleks pikema mälu perspektiivis vaba erakondliku kahtlustuse paranoiast. Ongi imelik, et sellist traditsiooni veel ei ole, ehkki me mäletame, mis juhtus.