Kuidas kasvatada vitsata

Aitäh autorile suurepärase kirjutise eest, paneb ehk teema üle süvitsi mõtlema.

Mis on füüsiline karistamine? Sama mõiste alla püütakse mahutada füüsilist takistamist (kinnihoidmist), kõrvakiilu aga ka korralikku keretäit. Tundub siiski, et silmas peetakse lapsele teadlikult ja tahtlikult valu tekitamist.

Kuigi tundub mõistuse vastane, et sellist küsimust peaks seadusega reguleerima tasuks siiski mõelda, põhjustele. Nõukogude korra ajal oli laste füüsiline karistamine täiesti tavaline asi mida ei taunitud ja enamik tänaseid lapsevanemaid on ka ise saanud sellise kasvatuse osaks. Ma ei arva, et tänased lapsevanemad oma lapsi füüsiliselt karistades teevad seda seepärast, et neid karistati samamoodi. Selline lähenemine on lihtsalt sisse juurdunud ja selle otstarbekuse peale enam ei mõelda.

Kui siiski mõelda, et mis paneb vanema tekitama valu oma lapsele - keda ema on üheksa kuud armastusega oma kõhus kandnud ja hoidnud, kelle ilmaletuleku üle on ühiselt rõõmustatud, keda on armastatud ja kelle edusammude üle rõõmu tuntud?

Kiire tänapäevane elu? Vanematel ei ole aega süüvida oma lapse hingeellu ja pahanduse tekitamise põhjustesse ning keretäis on lihtsam ja kiirem lahendus kui põhjalik jutuajamine. Põhjalik jutuajamine eeldab korralikku eeltööd ja lapse mõistmist, mis aga omakorda nõuab aega lapsega koos olemiseks. Aega aga ei ole, sest töö vajab tegemist, laenud maksmist ja ettesöödetud elustandart järgimist. Ka 100 aastat tagasi oli elu raske ja kiire kuid siis ei olnud laste kasvatamine nii suureks probleemiks kuna laps kasvas vanemate ja vanavanemate igapäevaelu kõrval järgides eeskuju. Ka ei olnud 100 aastat tagasi lapse kasvamisel nii palju „abilisi“ - internet, televiisor, lasteaia- ja koolikaaslased jne.

Ärritunud vanem? Julgen väita, et lapsevanem ei ole last füüsiliselt karistades alati ise emotsionaalselt stabiilne ja ei vii karistust ellu kindla kasvatusliku meetodina vaid tihti on lapse füüsiline karistamine oma emotsiooni välja elamine. Jah on miljoneid olukordi kus laps käitub täiesti võimatult ja täiskasvanu läheb endast välja kuigi ei tohiks. On ju vanemad ise oma last kujundanud ja kasvatanud alates sünnist ning kõik, mis laps teeb on nende endi kasvatuse tulemus. Tasuks analüüsida oma seniseid kasvatuse meetodeid ja mitte elada lapse peal välja oma viha, mis on tingitud suutmatusest kasvatada last ilma füüsilise vägivallata.

Tagajärjed?
Laps, kes saab kodus keretäie kuna käitus vastuvõetamatult teeb loogilise järelduse, et vastuvõetamatu käitumise korral on keretäis lubatud. Kui keegi teda solvab annab ta solvajale keretäie ja ei suuda hiljem põhjendatult mõista, et mida ta valesti tegi.

Kuivõrd arvatakse, et laps hakkab tegema vahet põhjusel ja tagajärjel alles 11-12 aastaselt (Lapse arendamine algab hällist Peep Leppik 2009) siis võib eeldada, et selle vanuseni ei mõista laps üldse, miks vanemad talle haiget teevad. Jah lapsele jääb meelde, et teise lapse löömisele järgneb keretäis ja ta ei pruugi enam nii teha aga ta ei tea miks.

Mitte vähem tähtis ei ole ka hingeline trauma, mida laps füüsilist vägivalda kogedes endas kandma jääb. Lapse jaoks ei pruugi olla vahet vanemate põhjustatud valul ja mõnel vastiku kiusaja tekitatud valul, haiget teevad mõlemad. Vanemate puhul lihtsalt lapse armastus ema/isa vastu lahjendab hingevalu, siinkohal võiks jällegi mõelda, et kui palju lapsed meid siis armastaksid kui osa armastusest ei kuluks hingevalu lahjendamiseks.

Kui laps on oma elu jooksul korduvalt saanud keretäisi, mille põhjustest ta täpselt aru ei saa, teades vaid, et väära talitamise korral võib karistada vägivallaga, võibki tal kujuneda alateadlikult mõtlemine, et vale tegu väärib füüsilist karistust ja ta peksab teismelisena läbi teda solvanud klassikaaslase või tulistab surnuks teda kiusanud koolikaaslased.

Lapsele ei tohiks eeskuju varal sugereerida teadmist, et valele teole järgneb füüsiline karistus ja see on vanemate/eeskujude poolt heakskiidetud tegevus. Ehk siis pärast mõnda põlvkonda vägivalla vaba kasvatust ei toimu enam ka sõdasid ja vägivald kaob sootuks, sest mitte kellelgi ei tule pähe tõsta kätt teise inimese vastu, veel vähem võtta teiselt inimeselt elu - olgu põhjus milline tahes (v.a. elu kaitseks).

Laste vastu kasutatava füüsilise vägivalla seadusega reguleerimine printsiibina ei oleks mõistlik kuna iga inimene võiks elementaarsed asjad oma peas ise selgeks mõelda kuid tänases olukorras leian, et seadusest oleks kasu .

Kas pole nii, et seaduse väljatöötajad arvavad, et vanemaid (täiskasvanuid) ei saa mõjutada üksnes sõnaga, vaid neile on tingimata ka vitsa (selle karistusseaduse sätte näol) vaja? Kas ei väljenda protest selle seadusesätte vastu tegelikult (alateadlikku) protesti vitsa vastu?

Olen näinud sellist last kes hammustas teisi , mängukaaslased olid hambajälgi täis , sinakad laigud jäid mitmeks päevaks peale , pidevalt olid selle pärast pahandused . Ühel päeval aga sai lastest keegi hakkama sellega , et hammustas vastu ja päris korralikult - uskuge või mitte see oli viimane kord kui hammustamist esines, nagu noaga lõigatult lõppes see trikk. Aastaid hiljem kuulsin , et seda teist last õhutas vastu hammustama tolle lapse ema , ta oli lapsele andnud nõu kui hammustab siis hammusta vastu ja korralikult . See toimis , aga kui seda poleks juhtunud oleks see laps edasi kõiki teisi hammustanud , vaatamata sellele , et temaga pidevalt sellest räägiti , ikka et ära tee , teisel on valus. . Tähendab , et toimib see :ära tee teisele seda , mida sa ei taha , et sulle tehakse. Mõnda asja lihtsalt peab omal nahal tundma , muidu paistab et ei saa aru.

Küll on kahju, et laps püütakse riigistada. Mis see siis on kui riik hakkab arvama ning enamgi veel - juhtima, lapse kasvatamist. Selleks ta palkab lapsele vanemad (sünnitoetus, emapalk, lapsetoetus, pension).
Miks siis vanemad löövad oma lapsi? natuke utreeritult, nad hoopis kasvatavad neid. Väikelaps ei pidavat mõistma teo ja tagajärje põhjuslikku seost. Kui karistus annab lootuse, et see säilitab minu lapse konkurentsivõime tulevikus, siis ma karistan teda kasvõi füüsiliselt. Mina jaoks on oluline, et laps saaks armastada tulevikus eelkõige omi lapsi, mitte mind. Selleks peab laps ellu jääma ja olema võimekas. Näiteks sobib siia eluline juhtum: minu teismeline laps varastab kommi. Jääb vahele. Turvamees noomib. See mõni sõnum teismelisele ja ta varastab jälle ning ilmselt saab tulevikus pätiks, 0 last. Tõenäoliselt tõhusamaks vahendiks on teo ja karistuse vältimatuse seos - piisav füüsiline vägivald. "Hingetrauma" risk kui vähemhalb tuleb siinkohal võtta.

Ja teine asi mis lapse füüsilise karistamisega on mul hinge peal. Meie, lapsevanemad käitume nagu variserid. Laps, kes teeb pahandust, saab 16. eluaastani ainult noomida, füüsilist vägivalda tarvitada ei tohi. Pärast seda 16. eluaastat, voila, vägivald on muutub igapäevaseks vahendiks. Meie, täiskasvanud saame ju näiteks töö juures pidevalt vägivalda tunda - finantsilist vägivalda milline kulmineerub mõnel puhul dramaatilise viletsuse või enesetapuga isegi, igal juhul me tunneme tagajärgi vägagi füüsiliselt.

Ei, lapsed on nende vanemate omad ja peavad koheselt sünnist saati elama orgaaniliselt perekonnas koos selle õnne, mure ja distsipliiniga. Kuidas seda siis saavutada.
Just nii nagu vanasti. Seni kuni lapsed on iga perekonna jaoks kulu, luksusese, seni jäävad ka need probleemid. Laps aga peab saama perekonna jaoks otseseks, rahas mõõdetavaks (edasilükatud)tuluks. Kuidas seda saavutada? Lihtne, loobudes kogu eksisteerivast sotsiaalsüsteemist (pensionid, toetused, haigekassa, tööõigus) ja asendades selle perekonnapõhise süsteemiga -vara- ja tarbimisepõhise maksusüsteemiga, saavutatakse see "vana hea olukord, kus lapsi oli palju ja rohi oli rohelisem". Siis on lapsed vanavanemate toitjad ja küüniliselt väljendudes on lapsed odav tööjõud emale ja isale, kes see asjata oma investeeringut ikka peksab ja linna hobusevargaks vedelema laseb.
Eesmärgiks olgu mõistlik arv mõistliku kvaliteediga lapsi, mitte üks kõrgkvaliteetne hingetraumata laps.

P.S. Need kes arvavad, et laps see on armastuse kese - neil on ka kindlasti õigus.

Hea Marko Mägi!

Jagan Teie seisukohta, et lapsed on vanemate mitte riigi omad ja igasugu toetused, hüvitised, pensionid jne on pikemas perspektiivis tagurlikud. Teie poolt välja öeldul, et last tuleks võtta kui tuleviku tulu on kindlasti sügavam mõte sees. Kui vanem kasvataks oma last teadmisega, et tema enda tuleviku heaolu sõltub kasvatustöö tulemusest oleks vanematel mingigi vastutus. Täna kohtab palju suhtumist, et saa 18 siis tee mis tahad, ainult senimaani pead sõna kuulama. Siis laps arvabki, et peale 18-ndat eluaastat võibki teha mida tahab, ka neid asju mida varem ei tohtinud. Perekonnaseadus paneb lapsele kohustuse pidada üleval vaid abi vajavat töövõimetut vanemat. Esimese hooga pakuks, et töövõimetu võiks asendada pensioniealisega. Seeläbi tekiks vanemal kõrgem motivatsioon kasvatada oma lapsest korralik inimene ja kasvatust võetakse tõsisemalt.

Olen sama meelt ka selles osas, et last tuleb ette valmistada ka väljastpoolt tuleva vägivalla osas olgu see siis finantsiline, moraalne või füüsiline ja seda ka enne 16 aastaseks saamist. Kuid vanemapoolne füüsiline vägivald lapse suhtes ei aita siin vähimalgi määral kaasa. Liialdatud näitena: Kui vanem lööb lapsel silma siniseks, kas siis lapsel on hiljem kergem kui silm lüüakse siniseks mõne kaagi poolt.

Ka vara- tarbimispõhine maksusüsteem oleks vaieldamatult parem kui praegune, kuid selle muutumist loota oleks natuke naiivne, sest siis ei saaks riik tegeleda enam oma tänase meelistegevuse – ümberjagamisega.

Asja iva on hoopiski milleski muus!
Tehkem endile selgeks selle Sotsiaalministeeriumi äsjaloodud lapsepeksu osakonna isikkoosseisu (perekondlikud ja koolipõve)suhted sellesama ministeeriumi (juhtiv)ametnikega, saab selgeks millega on tegu - korruptsioon. Igasugune onupojapoliitika on korruptsioon.
Teine näide. Kas avalikkus teab millised suhted valitsevad Ken Marti Vaheri ja Norman
Aasa vahel? On nad sugulased, koolivennad või kunagised kambajõmmid varasemast ajast? Ei tea! Aga seda peab avalikkus teadma, et tegu pole ONUPOJAPOLIITIKAGA!