Kuidas kasvatada vitsata

Selliseid reaktsioone lugedes võiks arvata, et meie lapsevanemad kasvatavadki lapsi, vits käes, ega oska ilma selle abivahendita toime tulla.

Nii see loomulikult pole. Mis siis tekitab nii ägeda reaktsiooni? Peamine põhjus on usutavasti see, et perekonnas ja oma lastega suheldes toimuv on alati olnud sügavalt isiklik asi. Iga ettepanekut selles osas midagi reglementeerida võetakse rün-nakuna privaatsusele. Kiirest elust ja sadadest kohustustest vaevatud kodanik tahab end oma kodus tunda vaba ja autonoomsena.

Privaatsuse kaotamise hirmuga liitub siiski muudki. Pole ju tegemist uue teemaga, aastaid (isegi aastakümneid) on kasvatusalased kirjutised ja meedia inimesi veennud: head lapsed kasvavad vitsata. Ja nii kogeb lapsevanem, kes ehk mõnel korral on lapsega tekkinud probleemidest väsinuna ja lahendust leidmata kehalisest karistusest abi otsinud, ärritavat  süütunnet ja viha inimeste vastu, kes teda ei mõista ja esitavad aitamise asemel nõudmisi. Vähe sellest, ähvardavad veel karistustega!

On kolmaski põhjus ärritumiseks, ilmselt peidetum kui eelmised. See on seotud inimese oma kasvuajaga. Üliõpilaste küsitlemisel saadud andmete kohaselt on kolm neljandikku nende vanemaist kasutanud kehalist karistust. Oma vanemaid aga armastatakse – nende tegevust kalduvad inimesed üldjuhul õigustama. Kui isa võttis rihma, ju ma siis olin selle ära teeninud – isal pidi ju õigus olema!

Alusetud hirmud

Avalikkuses esitatavad vastuväited laste kehalise karistuse keelustamisele on ülekaalukalt üli-emotsionaalsed. Mõistuslikud vastuväited jagunevad kahte põhirühma: ühelt poolt ennustatakse, et tekib täielik korralagedus. Karistuse kaotamises nähakse üleskutset kasvatamatusele, oletades, et karistushirmu puudumine viib välja sõnakuulmatuse ja metsikuseni. Teiselt poolt maalitakse süngeid pilte laste põhjendamatutest kaebustest ja karistustest, mis hakkavad tabama heatahtlikke tublisid vanemaid.

On need hirmud põhjendatud? Esimese oletuse puhul tahaks öelda, et keegi pole vaidlustanud vanemate õigust oma last suunata, juhtida, käskida ja keelata, vajaduse korral ka karistada. Karistuste keelamist ei pea keegi vajalikuks – karistada tuleb siis, kui seda vaja on, ehkki nii vähe, kui võimalik. Uuemas kasvatus-alases kirjanduses ilmneb isegi selgelt vastupidine tendents: soovitatakse, et vanemad seadku lapsele kindlad piirid, mille sees ta saab turvaliselt tegutseda. Piiridest, piiranguist üleastumine on keelatud ja karistatavgi. Öeldakse sedagi, et loobunud lapse murdeeas piiridest, käitub vanem linnuemana, kes lükkab lennata mitteoskava poja üle pesaääre vaenlaste sekka.

Kehalise karistuse keeld ei tähenda keeldu last puudutada, tema ohtu tekitavat liikumist peatada, lapsepoolset vägivaldsust takistada. Kui väike laps jookseb sõiduteele või sirutab käe tulise küttekolde poole, siis haarab ema lapse sülle ja takistab teda jõuga – sinna juurde kuulub ka hääle ja sõnadega antud järsk keeld ja hoiatus. See pole lapse jaoks tavapärane käitumine ja jääb meelde, seostudes vahetult ta eelneva tegevusega. Nuhtlus sama teo eest mõni aeg hiljem („et tal meelde jääks, et ta ei tohi sõiduteele joosta!”) oleks ülearune, sellest jääks meelde rohkem vanema viha ja ärritus kui sündmus ise. Kui laps mänguasjapoes ei suuda kiusatusele vastu panna ja tõstab ahvatlevalt alumisele riiulile asetatud auto põrandale ning keeldub seda tagasi panemast, et edasi liikuda, siis liitub selgitusega ka resoluutne nõue tegevus lõpetada. Ja kui laps nüüd endast välja läheb, karjub ja peksleb, siis on vanema poolt õigustatud tegevus teda tugevasti süles kinni hoides poest väljuda. Niisugust lapse tugevasti enda vastu surumist on soovitatud, sel on isegi kohmakas nimetus holding. Laps, keda vanem ei löö ega tutista, vaid üheselt ja kindlalt takistab, tajub piiride olemasolu, tajub ka, et vanem temast hoolib, ja teab, mis on õige teha.

Vastupidine näide tõsielust on vanem, kes oma poes karjuva lapse juurde kummardades sisistab: „Oota ainult, kui me koju jõuame ja ma sul püksid maha võtan, küll sa siis kahetsed, et jonnima hakkasid!”

Mida aga arvata oletusest, et karistamise keelamine paneb lapsed vanemate peale kaebama? Mainisin eespool noori, kes oma vanemaid armastades kinnitavad, et iga vanema antud löök oli asja eest. Kui vanemate ja laste suhted on vähegi normaalsed, siis ei ole mõeldav, et laps väikese laksu või kerge tutistamise pärast ametivõime appi kutsub. Kui laps väljastpoolt abi otsib, siis ilmselt sagedaste ja hoopis karmimate karistuste hirmus.

Hammusta vastu?

Enamik kehalise karistuse õigustajaid arvab, et see peaks olema harv ja mitte liiga valus. Siin on tegemist paradoksiga: kehalist karistust tahetakse kasutada selleks, et laps tunneks valu ja jätaks selle meelde – kauaks või igavesekski. Samuti öeldakse, et ega teda siis kõvasti lööda, vaid ainult na-atukene… Huvitaval kombel mõni laps mäletab küll aastaid peksmise fakti, sellega seotud hirmu ja alandust, aga mitte seda, mille eest ta karistada sai.

Noppisin emade vestlusest välja arutluse, kuidas toimida, kui väike laps hammustab. Kõlama jäi seisukoht, et tuleb vastu hammustada, sest „siis ta tunneb, kui valus hammustamine on, ja jätab järele”. Üks vanemaist hoiatas: „Aga liiga õrnalt ei maksa hammustada, muidu ta arvab, et see on mäng!”

Milline järeldus sellisest „kasvatusest” tuleneb? Kui hammustab, hammusta vastu; kui lööb – löö vastu! Kui ta võtab sinu asja ja lõhub selle ära, siis võta tema oma ja löö tükkideks? Ja ikka nii, et laps „tunneks”, mitte liiga õrnalt, sest siis ei mõju, siis laps äkki ei saagi aru… Ei saa aru – millest? Et hammustada ja lüüa tohib see, kes on temast tugevam?

Kui last kasvatada valu tekitades, kehalist karistust kasutades, siis on oht, et laps harjub väikese karistusega, väikese valuga – selleks et teda mõjutada, tuleb kasutada üha tugevamat! Pekstud laps õpib kartma peksu, aga ta tundlikkus muude rahul-olematuse väljenduste suhtes väheneb. Umbes veerand täiskasvanuist on öelnud, et lapsepõlve suurim karistus oli tajuda, et ema on õnnetu, et isa on pettunud – just seda taheti vältida. Laps on oma vanemate hinnangu suhtes ülitundlik, sageli piisab vaid paarist lausest, et teha laps üliõnnelikuks – või vastupidi. Kui aga pahateo eest ähvardab tavapärane kehaline karistus, pole aega vanema emotsioone jälgida – peaasi, et ei peksa.  

Ja veel üks aspekt seoses karistustega: olulisima õppetunni saab laps vanemate eeskuju järgides. Kodus ehk on tema kõige nõrgem, aga lasteaias või koolis mitte.

Meie kodukasvatuse põhiprobleem pole muidugi vanemate liigne kurjus või tahe oma lapsi karmilt karistada. Suurim raskus on ühitada ajapuuduses ja pinges elava vanema elu kasvava lapse eluga, vajadusega tajuda ja tunda lapse elus toimuvat, et ennetada suuri pahandusi ja reageerida adekvaatselt väikestele. Vanemad tahavad oma lapsele parimat, nad pingutavad selleks, et laps kasvaks tubliks, töökaks ja edukaks, ja muretsevad alati, kui miski näib viltu kiskuvat. Alati ei jätku aga teadmisi, kogemusi ja kannatust, et lahendada probleeme parimal võimalikul viisil.