Kui ma oleksin president... Oleksin rohkem kuulaja kui rääkija
Sest mida see inimelu muud on kui mitte üks rohkem või vähem esitamiseks sobivate rollide jada, mis juhuseks või saatuseks kutsutava suure lavastaja poolt on meie eluteelavale mängimiseks ette antud. Ja kui seda rolli (antud juhul – presidendi oma) pole valdavale osale meist täitmiseks jagatud, ei tähenda see kaugeltki, et ebarealistlik soov selleks osatäitjaks saada oleks meist vaid vähestel.
Kellena siis ikka, kui mitte unistuste presidendina vaetakse reaalsete presidendikandidaatide plusse ja miinuseid või kurdetakse nende esitatud ideede vaeguse ja teravama diskussiooni puudumise üle. Ikka teadjana, kuskil sügavas hingesopis ehk potentsiaalselt hoopis etema presidendikandidaadina.
Eesti pole Bütsants
Just sellepärast, antud juhul mitteunistava ja mitteteadva autorina, ei taha ma kuidagi tulla vastu Eesti Päevalehe toimetuse palvele kirjutada teemal „Mida te teeksite presidendina?”. Sest mida muud kui põhiseadusest tulenevaid ülesandeid ja kohustusi saab üks demokraatliku riigi president täita.
Eesti Vabariik pole ju Bütsants, kus Jumala tahtest valitsejaks saanud keisrid kehastasid oma isikus nii lõpliku tõe allikat kui ka igapäevase olemise määrajat. Kuigi ka nemad olid vaid inimesed. Aga sellest, millise sisemaailma ja arusaamadega inimesed nad olid, sõltus meeletult palju, sest oma valitsejarollis olid nad tegutsemiseks suhteliselt vabad (nagu kõik varasemad ja hilisemad kroonitud peadest ja ainuparteide juhtidest diktaatorid).
Ning ajalugu on kahjuks õpetanud, et sellest tegutsemisvabadusest on erakordselt harva tulenenud midagi head. Pigem on see põhjustanud massiliselt kannatusi ja suurt hävingut.
Nii kaua, kui Eesti püsib demokraatlikul teerajal (ma ei usu iialgi, et ta loobuks sellest vabatahtlikult, kuigi mõned murettekitavad märksoovid vahetevahel ilmnevad – diktatuur on vähkkasvajasarnane), pole sellel, kes meist täidab parajasti presidendi kohustusi, erilist tähtsust.
Niikuinii ei saa president olla kahepalgelise Jaanuse taoline antiikjumal, kes üheaegselt suudab sama ladusalt nagu president Arnold Rüütel suhelda endistest kolhoosnikest pensionäridega ja samal tasemel, nagu teeb seda president Toomas Hendrik Ilves, osaleda mõne Ameerika ülikooli välispoliitika teoreetikute vestlusringis. Kusjuures siinkirjutaja ei tuleks neist kummagi ülesandega toime. Pealegi on ju nii, et peamine, mida presidendilt oodatakse, on mingi kaalukas sõnum. Et president oleks meile ülejäänutele suureks sõnumitoojaks.
Aga kas pole kummaline, et samal ajal on lastud teravaid kriitikanooli ühe partei suunas, kus selline sõnumitooja pidi juba ammu olemas olema. Ja paratamatul asjaolul, et meie tänapäeva läänemaailmas pole sõnal kui sellisel suurema rahalise katteta üldse erilist kaalu, pole mõtet pikemalt peatuda.
Ning kui juba mängida seda presidendiks olemise mängu, siis ma oleksin võib-olla rohkem kuulaja kui rääkija. Pigem vahendaja kui sõnumitooja. Isegi meeldetuletaja. Sest midagi pole parata, vahel on selline tunne, et peamine – milleks meile oma riik? – on hakanud argiaskelduste tuhinas ja tühises võimukraaklemises ununema.
