Krugmani kaitseks

Arusaadavalt on arvamustoimetaja fokusseerinud oma käsitluse konkreetselt Eesti osas tehtud kriitikale ja mõningatele detailidele, mis peaksid Eestit ja meie praegust kohalikku majanduspoliitikat õigustama.

Samas on Krugmani sõnum märksa laiapõhjalisem ja vajab Eesti, Euroopa ja maailmamajanduse kontekstis teviklikumat lähenemist.

Me peame kulutama rohkem

Krugman on seisukohal, et riigid peavad täna palju kulutama, sest muidu võivad käivituda mitmed halvad stsenaariumid – võime sattuda uude kriisipöörisesse, suureneda võib tööpuudus, ilmneda võib deflatsioon, majandusest võib kaduda igasugune elujõud jne. Krugman väidab täiesti õigesti, kui ta ütleb, et keegi ei ole ju maailmas tõestanud, et kulutamine teeb otseselt midagi halba. Küll aga on palju näiteid selle kohta, kuidas majanduse stimuleerimise ärajäämine ja sellest tulenev võimalik deflatsioon on majandusi lõhkunud.

Olulised eelarvekärped ja majandusstiimulite kinnikeeramine maailmamajanduse tänase hapra taastumise foonil toovad kaasa uue kukkumise ja paljude inimeste töökohakaotused. Küsimus on siinkohal selles, et miks me peaksime inimesed tööta jätma, kui me saaksime nad tööl hoida? Ja mitte ainult olemasolevaid töökohti säilitada, vaid ka uusi juurde luua? Kas tööpuudust tuleb luua ainuüksi selleks, et me saaksime tasakaalustada eelarveid ja kärpida kulusid? Kas ülikonservatiivne eelarvepoliitika saab muutuda eesmärgiks omaette? Koguni selliseks eesmärgiks, mis õigustab inimeste ja rahva tuleviku ohvrikstoomist?

Majanduse uus kukkumine jätaks näiteks tööta paljud õpetajad. Need inimesed on olulised meie tulevikule – nende käest saab meie järeltulev põlvkond teadmisi ja esimesi arusaamisi elust. Kas näiteks kümne või kahekümne aasta pärast meie uue töötava põlvkonna haridustaset kritiseerides mõtleb keegi sellele, et me lõhkusime küll haridussüsteemi, kuid aastal 2010 me see-eest alandasime oma eelarvepuudujääki 20%?

Sama loogika kehtib ka kõigi nende töötajate ja ametikohtade osas, mille tööshoidmine looks ühiskonnas väärtust. Mis hüve saaksime me sellest, kui me kriipsutame ühiskonnast välja nende inimeste panuse ja teenitava tulu, peaksime neid üleval teiste suurema maksustamise arvelt ja majandust jahutades vähendaksime oma tulubaasi?

Kõigepealt inimesed ja siis eelarvetasakaal

Õige majanduspoliitiline lähenemine saab lähtuda ikkagi põhimõttest, et kõigepealt inimene ja siis eelarvetasakaal, kokku hoitud kulud ja väiksem võlakoorem. Inimene, kes on tööturult olnud väljas kolm, neli või viis aastat, ei tule enam üldjuhul tagasi. Vähemalt mitte endise jõu, pühendumise ja oskustega.

Tõmmates maha majandusstiimulid, kärpides eelarvekulusid ja keeldudes majanduskasuvu heaks laenamaks hoitakse suur osa tänaseid töötuid täpselt üle selle kriitilise ajalise piiri tööturult väljas. Kui majandus ka viie või seitsme aasta pärast oma jõududega uuesti kosuma hakkab, siis ei ole meil enam võtta neid töötajaid selle potentsiaaliga, keda me täna oleme kõrvale heitnud. Miks me ei võiks pisut ette mõelda ja tööturu degradeerumist välistada?

Lõpetades kulutamise jõuame paratamatult ka deflatsiooni. Üks kõige kuulsamaid näiteid hindade alanemise kahjulikest mõjudest on 1990-ndatel alanud pikaajaline Jaapani deflatsioon, kus paljud ettevõtted muutusid maksejõuetuks, pangad jäid halbade laenude tõttu mittelikviidseteks kaotades lisaks ka hoiustajate usalduse ning majandust tabas üldine seisak.

Praktiliselt ainukeseks hästi müüvaks kaubaks Jaapanis olid šeifid, kuna inimesed soovisid hoida oma kodudes väga suuri koguseid sularaha ja oodata selle väärtuse kasvu. Kas see on majandusmudel, mis sobiks Eestisse?

Kulutame täna ja võlgu maksame homme

Toetudes Krugmani loogikale peaksime kulutama raha majanduse käivitamiseks täna ning eelarvedefitsiidi ja võlgade pärast muretsema homme. Praegu ei ole Eesti majanduses julgust tarbida ja töökohti luua. Nullilähedastest intressimääradest tulenev suur rahapakkumine ei ole vajalikku ettevõtlus ja tarbimistõuget andnud. Ainukeseks ülejäävaks meetmeks ongi otsene ja targalt suunatud rahaline stimuleerimine.

Eesti avaliku sektori madal võlakoormus võimaldab ju riigil laenu võtta ja vajalikku käivitavat stiimulit majanduses rakendada. Sisuliselt on täna Eestil laenuvõime näol olemas pidur, millega kriisil hoog maha võtta, kuid millegipärast me seda lihtsalt ei kasuta. Nii Krugmani seisukohalt vaadates kui ka üldistest majandustõdedest lähtudes teeme me oma võimaluste kasutamatajätmisega väga suure vea.

Me võime siin ju püüda arutada selle üle, et justkui oleks Läti Krugmani ideid järgides sattunud halvemasse seisu, kui neid ideid mittejärginud Eesti, kuid see on vaid tehniline ja kontekstist väljarebitud võrdlus.

Keegi ei vaidle selle üle, et nii Eestil kui ka Lätil on kahjuks mõlemil läinud selles kriisis väga halvasti ja pisut laiemas kontekstis ei saa Eestit kindlasti Läti kõrval suurvõitjaks lugeda. Eitada ei saa ka seda, et Krugmani ideid mittejärginud Eestil on läinud märksa halvemini, kui Krugrmani põhimõtetest juhindunud USA-l.

Kokkuvõtteks on oluline rõhutada, et ei Krugman ega ka käesolev artikkel proovi väita seda, et pikas perspektiivis ei oleks oluline eelarvetasakaal ja kontrolli all olev riiklik võlakoorem.

Lähtenurga iva on ikkagi ja ainult selles, et majanduses ei saa saavutada kõike korraga. Seega tuleb eesmärgid seada järjekorda. Eelistatav järgnevus aga oleks selline, et kõigepealt inimesed ja siis defitsiidi vähendamine; alguses paneme majanduse tööle ja siis teenindame võlga.

Üritades teha kõike korraga või mõnes muus järjekorras aga head tulemust ei saavuta. Seda on maailmamajandus korduvalt tõestanud.