Krooni tulek: tegutsesin täie veendumusega
(18)
Eesti kroon oli välisvaluuta jaoks esialgu suhteliselt odav raha ja seda selleks, et soodustada Eesti eksporti ja monetaarse barjääriga takistada importi. Põhimõtteliselt võib öelda, et ta oli üledevalveeritud.
Me arvestasime teatud siirdeinflatsiooniga, aga kurss oli tagantjärele vaadates täitsa õige, määrasime enam-vähem musta turu kursi. Esimestel nädalatel toimusid suhteliselt suured krooniostud ja me ei pidanudki võtma IMF-ilt krooni stabiliseerimiseks lubatud laenu.
Rahareformi päeval vahetasin teatud hulga rublasid ja sõitsin Valgamaale – olin väsinud ja õnnelik. Kuna emal polnud üldse rublasid vahetada, siis ma andsin oma esimesed kroonid temale. Tunded olid mitut moodi positiivsed – olime selle ära teinud! Teiseks, kohe muutus pilt kauplustes. Peaministrina sõitsin Ida-Virumaal ja Lõuna-Eestis ringi ja lugesin maapoodides, mitu sorti juustu ja vorsti oli müügil. Neid oli mõne nädalaga tekkinud mitu. Enne rahareformi polnud poes midagi, ainult mõni üksik kalakonserv.
Varem poleks jõudnud
Kroon ei saanud tulla oluliselt varem. Selle tulekuga tegelesid Indrek Toome valitsus ja Edgar Savisaare valitsus, mis mõlemad andsid oma panuse. Krooni tuleku hädavajalikuks eeltingimuseks oli riiklik iseseisvus ja see tuli 1991. aasta augustis. Pärast seda oli esialgu palju tegemisi – valitsuskriis ja muu.
Kroonile üleminek oli hädavajalik, muidu me ei oleks saanud majanduslikku iseseisvust. Kroon oli viimase 20 aasta kõige tähtsam majandusotsus. Kroonilt eurole ülemineku kohta ütleks ma, et juba krooni tulekuga sidusime krooni Saksa margaga ja see oli sisuliselt eurole ülemineku eelotsus.
Tiit Vähi
peaminister 1992. aasta rahareformi ajal
