Kristjan Jõevere: Kuidas ma ootan lasteaiakohta
Kuidas see õieti juhtus, et eestlased rahvusena hääbusid, küsib mõni antropoloogiatudeng imestava häälega nii sadakonna aasta pärast. Neil oli ju ometi oma keel, oma riik, kõik läks ju veel sada aastat tagasi nii hästi?
Kuna tagantjärele on hukatusse viinud sündmusi raske taastada, teen ma sellele küsimusele vastust otsiva tulevikuprofessori elu veidi lihtsamaks ja annan vastamiseks suuna kätte: probleem oli nimelt selles, et eestlastele ei meeldinud lapsed.
Eestis on laste kasvatamine jube keeruline nii rahalises plaanis kui ka suhtumise poolest: lapsed ei ole meie ühiskonnas mitte kusagil teretulnud.
Mäletate vahest, kuidas mõne aja eest oli kogu meedia, nagu ka kohvikud ja suitsunurgad, umbes linnavalitsuse ööga tekitatud bussiradade kirumisest? Käis õudne kisa, koguti allkirju, müüdi kleepekaid, ühiskond mullitas. Samal ajal aga on praegu Tallinnas selline lugu, et lasteaiakohti ei ole! Mitte kuidagimoodi ei leia mõistliku hinnaga paika oma sõimeealisele, aasta ja nelja kuu vanusele pambule, et ise vanamahüvitise lõppedes tööle minna! Laps on juba sünnist peale kodulähedase sõime järjekorras, aga ees on ikka veel sadakond last. Noh, eralasteaia loomulikult leidsin, see maksab 300 eurot kuus, mis on näiteks keskmise palgaga võrreldes ju suur summa. Tõsi, Tallinn maksab ka lapsehoiutoetust, aga see on maksimaalselt 107 eurot kuus, samal ajal kui näiteks Sauel on ülempiiriks 211 eurot.
Kas toimub kusagil interneti-häältekogumine, et nii see asi küll ei lähe, lastel peab ausa hinnaga lasteaiakoht olema? Kas riigikogu sekkub? Oh ei, loomulikult mitte, sest ühiskond on sellega harjunud ja peabki seda normaalseks: 300 eurot sõimekoha eest kuus on täiesti okei. Prioriteedid on: kui keegi segab autoga sõitmist, on see ühiskonna probleem, kui takistatakse lapsevanema tagasi tööle minemist, on see tema isiklik traagika.
Lasteaiakohtade puudus pole pealegi eile tekkinud fenomen, millega ei ole keegi veel tegeleda jõudnud, vaid aktsepteeritud reaalsus. Näiteks 2002. aastal sai mu vanem laps lasteaeda sel moel, et me panime ta kohe samal päeval (!) järjekorda, kui ta perekonnaseisuametist isikukoodi sai. Aeda pääses põnn kahe aasta pärast ja ainult tänu õnnelikule juhusele, et avati lisarühm. Õige järjekorra alusel oleks me võinud veel julgesti aasta oodata.
Esimesel võimalusel läks järjekorda ka noorem laps, ja saba nihkub praegu umbes sama kiiresti, kui tormavad teineteise poole mandrilaamad.
Pisikesed peletised
Meil valitseva lastekasvatuse doktriini jämedaim kandetala on see, et lapsevanem võib oma last füüsiliselt karistada ja peabki seda tegema. Täiesti tavapärane on internetist lugeda, et lastega ei tohi välja sööma minna, sest väikesed koletised lagastavad kõik ära. Sama tavaline on märgata pargis aega veetvate vanemate prouade pahakspanevaid pilke, kui su laps peaks liiga kiiresti ringi jooksma või nende pingikesele liiga lähedale nihkuma.
Ühesõnaga, ei ole meil neid lapsepeletisi vaja. Paistab, et kadunud on hoopis ühiskonna võime laste kisa sallida, nende tüütustega toime tulla. See asi ei saa heaga lõppeda.
Kristjan Jõevere, ajakirjanik
