KRISTINA MERING: Minu tagakiusamise lugu

Kuulun Eesti loomaõiguslaste liikumisse Loomade Nimel. Loomaõiguslus on mõtteviis, mis usub, et igal loomal on põhiõigused ehk siis õigus elule ja vabadusele ning õigus olla inimese poolt ekspluateerimata. Oleme tööstusliku loomakasvatuse mentaliteedi vastu, mis käsitleb looma produktina, millest tuleb võtta maksimum.

Keegi meist ei taha karta oma arvamust välja öelda. Me kõik tahame vaba ühiskonda. Just seepärast avalikustan repressioonid, mida kaitsepolitsei meie suhtes korda on saatnud – et keegi ei arvaks, et saab rahus inimesi taga kiusata ja nende elus urgitseda.

2008. aasta augustis toimus Rootsis rahvusvaheline loomaõiguslaste kogunemine, kuhu läks kuus Eesti noort. Paar päeva pärast Rootsist naasmist tuli ühele aktivistile kapost esimene kõne. Helistati tööle: „Kas sina tuled meie juurde või me tuleme sulle nüüd ja praegu ise järele?” Nii ei jäänudki inimesel muud üle kui end töölt ära küsida, et Toompuiesteele „kohvile” minna. Edasi pressiti aktivistilt ökoterroristide nimistusse sattumise ja piiride sulgemise ähvardusel välja Rootsis käinute nimed. Seda hoolimata juba enne ametniku laual olnud selgesti loetavast seal käinute nimekirjast.

Paari päeva pärast helistati järgmisele aktivistile, kes Rootsis käis, Martinile. Esimese kõne ajal küsis ta, kas tegu on ametliku vestlusega, ja soovis kirjalikku kutset. Hiljem helistati talle ja öeldi, et kutse on valmis, ja taheti jälle kohtuda. Kapo töötaja ütles kiiresti ja arusaamatult oma nime, palvele seda korrata reageeris aga ärritunult.

Martin oli siiski nõus kokku saama, et kutse vastu võtta. Kokkusaamine kujunes üsna imelikuks. Töötõendit näidati vaid vilksamisi. Kutse oli trükitud väiksele paberile, mida ametnik hoidis taskus. Ta näitas seda korraks, siis võttis jälle ära. Martin tegi ettepaneku, et ta saaks kutse enda kätte ja helistaks, kui saab sobiva aja välja pakkuda. Selle peale öeldi, et kui Martin kohe kindlat vastust anda ei saa, ei anta ta kutset kättegi. Samuti lisati, et kui kutse Martini kätte antaks, siis kes teab, kellele ta seda veel näitaks.

Kui tegu olnuks seaduslikult põhjendatud kutsega, siis miks pidanuks sellist komejanti mängima? Siis helistati Martini emale ja külastati ka tema töökohta. Pärast kohtuti kolmekesi ühes kohvikus. Martini ema ees oli ametnik viks ja viisakas, aga teda ennast kohtles täiesti austuseta. Martin ütles, et ta ei ole koostööst huvitatud, ja siis algasid vihjed tema tuleviku kohta, mille ta rikub koostööst keeldudes.

Martin on muide mu klassivend. Hirmutava vahejuhtumina saime õpetajatelt teada, et kapo on käinud koolis meie iseloomustusi küsimas. See, kuidas kapo absurdsetel põhjustel gümnaasiumiõpilasi taga kiusab, pole kuidagi vabandatav.

„Kus ta öösiti on?”

Pärast seda arvasime, et ehk saab nüüd lõpuks rahu ja see teema on ammendunud, kuni kapo võttis ühendust mu emaga. Las ma siis räägin ka, milline pätt ja kaabakas ma olen. Osalen sanktsioneeritud meeleavalduste korraldamises loomade tapmise ja väärkohtlemise vastu (nagu näiteks karusnahk), pean demonstratsioonidel kõnesid, vajaduse korral suhtlen meediaga ja teen infolaudu. Usun, et tegu on millegagi, mis püüab muuta maailma pare­maks, mitte aga ökoterrorismiga, mis vääriks sügavat urgitsemist ja aktivistide ellu pressimist.

Mu emale helistati samuti töötelefonile. Kuigi olin teda hoiatanud, tuli see ikkagi hoobina. Telefonitsi kokkulepitud kohtumisele minnes tundis mu ema huvi, kuidas kapo ametnik ära tunda, kuid ei mingit muret: „Küll me juba ise teid ära tunneme.”

Kokkusaamisel oli ametnik viisakas ja mu emale räägiti minu tegemistest, mida kapo oli dokumenteerinud. Esitati ka kohustuslikke küsimusi stiilis: kellega suhtleb? kui palju? kas keegi on külas käinud? kas on kellestki rääkinud? Lisaks esitati ka küsimusi, mis tunduvad täiesti kontekstivälisena. Kas mul on kodus printer? Kui palju ma taskuraha saan? Kus ma mõnikord öösiti olen? Minu tõekspidamisi mitte kuigi toetava ema jaoks oli kogu see asi väga ebameeldiv, sest tema ei ole sellega kuidagi seotud. Oli ebaprofessionaalne võtta ühendust temaga, mitte minu endaga.

Mis võiks siis muutuda? Esimene samm paremuse poole oleks kapo tegevuse muutumine läbipaistvamaks. Et enam ei toimuks salajasi psühholoogiliselt vägivaldseid pealesunnitud kohvilekutsumisi, kus aktiviste ähvardatakse saatusega saada „kapo tehtud” terroristiks, kui ei tehta nii, nagu kapo tahab.

Me ei saa rääkida kodanikuühiskonnast, kui iga teisitimõtleja maha trambitakse. Vaba ühiskonda ei saavuta repressioonidega. Kas demokraatlikus ühiskonnas ei või inimesel tõesti olla just sellised ideaalid, mis talle meeldivad? Eriti kui need ideaalid kätkevad endas hoolimist meie ülejäänud kahesilmsetest sõpradest ning on vastu vägivallale, mis on meie ühiskonnas kahjuks nii igapäevane.

Autor on vanalinna hariduskolleegiumi 11. klassi õpilane. Sama teemat käsitles ka eileõhtune ETV saade „Pealtnägija”.