KRISTINA MÄND: Ka geiperes kasvavad inimesed

Sageli võrdsustatakse pere konservatiivse arusaamaga: ema, isa, laps(ed). Aga see ei ole nii. Lapsi kasvab üksikvanematega, kasuvanematega, vanavanematega ja ka geivanematega. Millised on siis põhilised müüdid, millega põhjendatakse vastuseisu laste geiperedes kasvamisele?

Müüt 1: normaalsus on sassis

Esiteks ei õppivat lapsed samasooliste vanematega peredes õigeid pereväärtusi. Kui pereväärtusi üldse leidub, siis on nendeks armastus, sallivus, heatahtlikkus, hoolivus, lugupidamine ja lojaalsus.

Kas keegi oskab öelda, milline neist on eriline geiväärtus ja milline heteroväärtus? Mina erinevusi ei näe, sest hea pere väärtused ei sõltu vanemate seksuaalsest orientatsioonist, vaid inimeste sisimast kultuurist, taustast ja keskkonnast.

Kas see koht ja keskkond, kuhu me sünnime, on pere või hoopis suhted ja inimesed, keda kohtame, armastame ning valime oma lähedasteks? Pere ei tähenda ainult meest, naist ja üht-kaht last. See on grupp inimesi, kes üksteist armastavad ja hoiavad.

Müüt 2: geipaarid lapsi ei saa

Väidetakse, et kuna samasoolised inimesed omavahel lapsi ei saa, pole selline pere loomulik. Kuid paljud muudki paarid ei saa lapsi ja neid aidatakse. Sellise loogika alusel tuleks keelata ka viljakusravi, kehaväline viljastamine ja kasuvanemad. Geipaari puhul on lahendused samad kui peredes, kus kaks vanemat omavahel lapsi ei saa. Paljud lapsed kasvavad kasuisa või -emaga, kellel pole olnud nende sünniga mingit pistmist.

Miks siis peaks keelama, et mõlemaks kasuvanemaks võiks olla samast soost inimene? Siin tuuakse argumendiks, et lapse elus peab ikka valitsema tasakaal. Kuid paljusid lapsi kasvatab niikuinii kaks samast soost inimest – ema ja vanaema, isa ja onu jne. Kas siis keelame sellegi? Kui isa on tuhvlialune ja ema võimas matroon või isa joodikust peksja-macho ning ema hädaldav kolkisaaja – millised lapsed kasvavad sellises peres?

Ja milline on üldse loomulik pere? Kas see on loomulik, et inimesed, kes ei saa iseendagagi hakkama, sünnitavad lapsi? Kas on normaalne, et antakse oma lapsed ära? Kas on normaalne, et mees jätab maha paar kuud raseda naise, kes kasvatab last edaspidi nii-öelda üksinda ehk vähemasti bioloogilise isa kaas-

abita? Kas on normaalne, et inimesed elavad koos “laste pärast”, aga tegelikult võõraste ja isegi vaenlastena?

Ometi on selliseid peresid sadu ja me peame sellist kasvukeskkonda normaalse(ma)ks. Geipaarid peavad kõvasti vaeva nägema, et lapsi saada – juhusel seal eriti ruumi ei ole. Seega on nad vahest isegi rohkem lapse saamiseks valmis. Seega pole kellegi asi keelata laste kasvatamist ainult seepärast, et kahel inimesel ei õnnestu neid omavahel saada. Selle piiri oleme ammu ületanud.

Müüt 3: lapsed ei õpi elu

Kolmandaks müüdiks on arvamus, et lapsed ei saa teada, kuidas “asi tegelikult käib”. Kuid lapsed ei ela vaakumis. Raamatud, televisioon ja internet on kättesaadavad kõigile. Lapsed teavad, kuidas asi käib, ja saavad seda sageli teada sõltumata oma vanematest. Minu viieaastane sõber Jesse teab hästi, kes on isa ja kuidas lapsed sünnivad. Jessel on kaks ema ja minu meelest on ta õnnelik ja rõõmus väikemees. Küll aga tean ma lugematuid heterovanemaid, kelle lapsed on kapsalehe alt võetud, poest toodud või mõne õnnetu kure nokas kohale lennutatud.

Lasteaias ja koolides pidavat geiperedes kasvavaid lapsi rohkem narritama, aga kõik sõltub sellest, kuidas kasvatajad, õpetajad ning lastevanemad asjasse suhtuvad ja seda selgitavad. Lapsed lähtuvad sellest.

Müüt 4: oih, läheb geiks kätte

Neljas müüt väidab, et samasooliste vanematega peredes kasvavad lapsedki geideks. Oleks huvitav teada, kust need gei-inimesed on küll seni sündinud? See on rumal väljamõeldis. Uuringud näitavad, et vanemate seksuaalsel suundumusel ei ole laste enda seksuaalse orientatsiooniga mingit pistmist.

Samasooliste perede teke ei sõltu ühiskonna survest – neid tekib niikuinii, ongi juba tekkinud, neid on alati olnud. Nad ei reklaami ennast, aga neid ei tohi kindlasti kiusata. Neid on ja saab olema. Küll aga sõltub palju ühiskonna ja valitsuse toest.

“Meil” ei ole midagi kaotada, aga “neil”, see tähendab tegelikult kõikidel meil – ilma jutumärkideta – on palju võita. Samasooliste inimeste peredes kasvavad lapsed samamoodi kui heteroseksuaalsete inimeste ja üksikvanemate peredes – inimesteks.

Samasoosuhteid eelistavaid inimesi on keskeltläbi kümnendik elanikkonnast. Ilmselgelt ei saa tekkida mingit “homode erakonda”, sest harilike kodanikena jagunevad nendegi poliitilised eelistused seksuaalsetest lahus, nagu kõigil teistel. Ometi oleks meeldiv, kui mõni poliitikas adekvaatselt tegev jõud vaevuks võtma sel sugugi mitte väheolulisel teemal seisukoha. Ootame tegusid.

Kristina Mänd, Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste liidu juhataja

Autor esitab oma isiklikke seisukohti.