Krister Paris: pimedas linnas
(18)
Seitsme aasta eest ekslesin pärast keskööd Narvas ja otsisin kesklinnast veidi eemal olevat hotelli. Peaaegu täielikus kottpimeduses, kus isegi tänava piirjooni pidi aeg-ajalt jalaga kompama. Viimaks juhtus ime: mööda sõitis valgusallikas, takso, mis mind umbes saja meetri kaugusele õigesse kohta viis. Igaüks mõistab, kui kerge saak olnuks ma pättidele. Või kui keegi oleks just mu nina eest pimeduse katte all kaevuluugi kaane pihta pannud. Linnavõimude sõnum tundus ühene: korralik inimene istub öösiti kodus, mitte ei konda väljas. „Mittekorraliku” ohutus jääb ainult tema enese mureks.
Kaks aastat tagasi, kui Moskvast puhkusel käisin, suutis väga negatiivselt jahmatada kodulinn Tartu, kus tänavavalgustus süttis kesklinnas alles keskööst. Pimedal Rüütli tänaval laudadel hubisevad küünlad mõjusid ümberkaudu tontlikke varje heites pigem õudselt kui õdusalt. Minu kui kodus käiva turisti esimene assotsiatsioon seostus „heade mõtete linna” asemel sõjaaegse pimendamisega, kus mu vanaema meenutuste järgi oli kõige turvalisem kõndida taskulambiga teed näitava Saksa patrulli järel. Mis mälestuse viisid sellest kaasa Tartut vaid korra väisavad külalised?
Ehkki meediat lugedes võib jääda mulje, nagu oleks Tallinn ainuke pimendaja, käib alljärgnev kõikide valguse arvel kokku hoidvate omavalitsuste kohta.
Mis sest, et Tallinna puhul tekivad paratamatult küünilisemad assotsiatsioonid. Kuidagi ei saa üle tundest, et pimendamise taga on peale kokkuhoiu soov õhutada viha ning kanaliseerida see siis „halva” valitsuse vastu, kes raha ei anna ja samal ajal tõstab hinda.
Me ei vääri valgust
Ainult et jõuvõtted on läinud kaugelt üle piiri. Inimeste kannatuste asemel mängitakse juba nende eludega. Pole vaja olla spetsialist, et väita: fataalse liiklusõnnetuse tõenäosus pimedal tänaval suureneb. Järelikult on peaaegu kindel, et millalgi keegi sureb, sest linnavõim on otsustanud, et inimene ei vääri isegi valgust pea kohale.
Millised ka ei oleks poliitilised kaalutlused, lampe välja lülitav linnavõim näitab, et ta ei hooli inimeludest. Oma raha eraldamise eelistustes astub ta teadliku sammu selle poole, et elu muutuks ohtlikumaks. Abilinnapea Kalle Klandorf väidab oma blogis, et ligi 1,3 miljoni euro säästmine pole seotud sageli esile tõstetud teemadega, nagu Tallinna televisioon või lasteaedade alarahastamine. Tallinna TV eelarve on muide 2,4 miljonit. Eks võrrelge prioriteete ja mõelge, kas valged tänavad ei peaks olema inimõigus, mille riivamine tuleks kõne alla üksnes täieliku pankroti või sõjaolukorra puhul.
Niisugune linnavõim näitab end ka väga rumalana, sest korralik rahaallikas, turistid, viib koju kaasa negatiivse mulje. Ja millist kahju tähendaks mitte ainult ühe linna, vaid kogu Eesti mainele pimedal tänaval surnuks pussitatud Soome turist! Või Vene turist. Tühja sest mainest, see on otsene kahju rahakotile, millest neidsamu lampe toita.
Võimalik, et kõik pimendavad omavalitsused usuvad, et inimeste koht ongi öösiti kodus. Tallinna puhul ilmselt küll – sest kustunud lampide raha läheb muu hulgas tasuta ühistransporti, aga kuskil pole näha ööbusse ega -tramme nagu Prahas. Õige, oleks peaaegu unustanud: talvel kaob Eestis valgus juba kella nelja paiku. Mida arvata, mis sõiduki valivad need, kel on vaja läbi pimeduse peatusest koju saada? Kuidas sobib valgustite väljalülitamine autostumisvastase võitlusega?
Turist tahab kindlasti ka pärast kella kümmet väljas käia. Või peaks temagi istuma kodus, oma kodumaal, mitte meile külla tulema?
Pole kahtlustki, et pime Eesti paistab maakaardil ohtliku ja ebasõbraliku riigina, kus raha eraldamise valikute tõttu hukkuvad inimesed. Taskulambiga Saksa patrulle meil ju ka enam pole.
