KRISTER PARIS: Eesti hunta võidupüha

Vastuhakkajaid taltsutavad automaaturite kuulid.

Sisuliselt seadustas Eesti sellise nähtuse nagu siseväed. Armee kasutamise omaenda rahva vastu. Erakorralise seisukorra seaduse muudatused lubavad rakendada lahinguüksusi näiteks vägivaldsete rahutuste ohjeldamiseks. Ehk avada tuld näiteks olukorras, kus rahvamassi saadetud provokaatorid hakkavad kividega kaupluseaknaid loopima. Ei vaja just väga palju fantaasiat stsenaarium, kus mustale esmaspäevale järgneb verine pühapäev.

Armee tänavatele toomine ülearu pingutusi või veenmist ei vaja. Ettepaneku teeb sisekaitseülem ja see kooskõlastatakse kaitseministriga. Otsuse võtab vastu valitsus. President – mis sest, et nominaalselt riigikaitse kõrgeim juht – saab vaid teavitatud ja võib arenguid resigneerunult pealt vaadata.

Ega sisevägedes pole midagi erakordset. Meie idanaaber kasutas neid mõnuga Tšetšeenia purustamisel. Nüüd Kaukaasias tööd nii palju ei ole, sestap seisavad mustade numbritega sõjaväemasinate read kõrvaltänavatel ootevalmis, kui käimas on näiteks niisugune riigile ohtlik sündmus kui geiparaad. Sõnumis pole kahtlust. Räägitagu mida tahes sõjaväe humaansest poolest, kuid sõduri põhieesmärk on olnud läbi aegade võimalikult efektiivselt tappa.

Ah et mis puutub siia Venemaa? Eks ole Eesti ju erinevalt temast demokraatlik? Ja vägesid on ju lubatud kasutada ainult erakorralise seisukorra ajal ja ametlikult pole tegemist ikkagi mitte sisevägede, vaid võitlusarmeega.

„Brežnevi pakike”

Aga eks oli ka Venemaal lootus demokraatiale. Hetkeni, kuni president Boriss Jeltsin saatis parlamendi vastu tankid. See, et meil ei terenda praegu nii drastilist vastasseisu, ei tähenda, et seda ei võiks tekkida kunagi. Ja too „kunagi” saabub seaduse läbisurujate kujutluses parem varem kui hiljem.

Mingil põhjusel oli vaja legaliseerida sõjaväe tänavatele toomine just nüüd ja kohe – ja iga hinna eest. Kusjuures armee üle erilist arutelu ei tekkinudki. Tõeline läbisurumine käis hoopis „Brežnevi pakikese” teise komponendiga. Kuuldavasti pressis vähemusvalitsuse üks pool selle läbiminekut koguni nii jõuliselt, et ähvardas tõmmata muidu toe alt eelarve vastuvõtmiselt.

Kriis läheb üle, aga need seadused on disainitud selleks, et jääda. Samuti esmaspäeval vastu võetud karistusseadustiku muudatused kujutaksid endast päris huvitavat lugemist diktatuuride tekkemehhanisme uurivates loen­gutes, kui nad poleks just heaks kiidetud 21. sajandi Eestis.

Kõigepealt hoiatus neile, kellel on hall pass: välismaalase poolt Eesti sõltumatuse vastane vägivallata (!) tegevus viib kuni viieks aastaks vangi. Ei maksa liiga usinalt pikettida. Aga kui Eesti kodanik säärastega sidet peab, saab ta kuni kuus aastat.

Ja siis kõige mõnusam paragrahv. Valeandmete levitamine Eesti Vabariigi kohta on edaspidi karistatav. Kas suudate seda uskuda? Kui sinu arvamus ei ühti ametliku käsitlusega ja sa seda ka ütled, ootavad sind kuni aastaks „Eesti kardinad”. Suurepärane abinõu näiteks ebamugavate ajakirjanike vastu. Siiani on kõige silmatorkavamalt kasutanud sellist paragrahvi Valgevene. Nüüd avaneb siis võimalus ka meil. Tõsi, nii julmad me pole, Valgevenes saab taolise sigaduse eest ikka kuni kolm korda rohkem...

Ahjaa – ning kui te ütlete meeleavalduse käigus politseinikule, et „palun ära löö mind”, on see tema teenistuskohustuste mittetäitmisele mõjutamine. Kolm aastat türmi. Ja kui peaks kehtima erakorraline seisukord, näete advokaati alles pärast ülekuulamist ja süüdistuse koostamist. Ärgem unustagem – kõik see käib käsikäes sõjaväe kasutamisega. Et vastuhakkajatest vajaduse korral hakkliha teha.

Vastasega sarnaseks

Keegi ei ütle, et Eesti riiki ei peaks ohu eest kaitsma. Aga kui selle kaudu muutuda samasuguseks nagu need, kes meid ohustavad – kas on siis üldse mõtet? Parem teha nii nagu sajad tuhanded sakslased kolmekümnendate algul – aidaa, kohtumiseni Ameerikas! Usun, et kui batka-seadustesse hakatakse natukenegi elu puhuma, siis paljud mu kaasmaalased nii käituvadki.

Iseenesest ei tee kumbki neist seadustest Eestit ju kohe ebademokraatlikuks. Kõik eeltoodud näited kehtivad väga pahatahtliku tõlgendamise korral. Küll aga ehitavad meie võimuerakonnad miskipärast pesa, kuhu tulevane diktaator saaks mõnusasti maanduda. Ja kasutada meie vastu kogu seda arsenali, mida oleme talle rahulikul ajal, mil ohtu veel polnud, vabatahtlikult valmis munenud. Tundub väga kui ettevalmistatav vandenõu eesti rahva vastu. Aga kui juba sellise ulatusega kuritegu, siis ka küsimus: qui bono?