KRISTER KIVI: Eestile, armastuses ja vihkamises

Jah, armastuslaul absoluutselt kindlalt, kirglik ning äärmuslikke lubadusi jagav serenaad, mis kirjutatud unistusteajal (1869), mil suhe oli veel platooniline, mil Eesti riiki veel olemas polnud. Kuid nüüd, mil riik (täiesti olemas, kergelt kiilanev, ninakarvade ja õllekõhuga, öösel valjusti norskav) enamikuga oma kodanikest ammu enam samas voodis ei maga, kas neil hümnis kõlavail vannetel on veel mingit sisu? Paljude jaoks ehk on – ja tuhandete jaoks jälle mitte. Nemad on leidnud endale parema kodu.

Jalgadega hääletajad

Mu hea sõber lahkub. Ta on veel noor naine, 29 aastat vana, ja teeb seda, mida teevad paljud, kel 30. eluaasta kohe ukse ees – kolib Working Holiday Makersi viisaga Austraaliasse. „Ma ei kavatse seda talve enam Eestis talvituda,” seletas ta, lisades kohe umbes nii: „Ja ega ma ei lähe sinna Austraaliasse ju terveks eluks, ees ootavad India, Kagu-Aasia ja Island – ka seal on elada vaja!”

Mõned päevad hiljem teavitas oma Austraaliasse minekust teine 29-aastane tuttav, igati sümpaatne tüüp. Ta läheb boy­friend’iga kahekesi ning tõtt-öelda mul pole erilist usku, et nad Austraaliast kunagi naaseksid. Siis ma mõistsingi, et olen jäämas Eestisse üsna üksi. Enamik mu sõpru ja tuttavaid on mujal. Miks nad on minema läinud?

Ma olen elanud kogu oma täiskasvanuelu põgenedes. Võimalus nädalaks või paariks minema saada on olnud minu jaoks väljapääs, lohutav kompvek, millega ma sageli pole osanud piiri pidada, kuid mis on alati olnud mu suurimaid motiveerijaid. Lennuki tõus pimedasse öösse, laeva väljumine varahommikusest udusest sadamast jätab seljataha maa, kus ma olen sündinud. Selle maa, mida ma armastan, ning riigi, mida ma vahel vihkan ja enamasti mõista ei suuda.

Kunagi ammu, aastal 1990, seisis mu kirjutuslaual trikolooriga alumiiniumist Pikk Hermann. Kui raadiost kõlas Edgar Savisaare appikutse, tahtsin tormata Toompeale, et vajaduse korral lähenevate tankide ees surra (mu emal õnnestus mind kinni hoida, kuigi ma ei tea täpselt, kuidas). Ma ei tea, mis on saanud sellest paksust isamaalisest poisist ja mul pole vähimatki ettekujutust, mis on saanud Pikast Hermannist. Võib-olla viskasin ma selle mõne kolimise käigus prügikasti.

Aga lipp on alles ja lehvib! Riigilipu (ja riigihümni) teotamine on Eestis ju kuni aastase vanglakaristusega karistatav kuritegu (§ 245) ja mul pole mingit tahtmist end asja eest, teist taga lasta kinni panna. Eestis on ju keelatud paljud mujal maailmas lubatud asjad (nagu viimasel ajal selgunud, teatud mängufilmide linastamine või oma eksabikaasadega veedetud ühisajast kõnelevate blogide pidamine näiteks).

Võõras maksimalism

See ongi esimene asi, mis mind Eesti puhul häirib: vähe vabadusi, vähe usku sellesse, et inimesed õigusi juurde vääriksid, ja vähe valmisolekut kaitsta olemasolevaid. Isegi sõnavabadus on Eestis pärsitud, sest seda võib põhiseaduse kohaselt „piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks”. Ja kui praegu keelavad kohtud blogisid ja mängufilme au ja head nime kaitstes, siis võib varsti olla vabalt põhjuseks ka kõlblus, avalik kord ning rahva tervishoid. Ja siis olemegi me tagasi ühes teises ajas.

Mitte et ma leiaksin, et lipupõletamine või eksnaisele haiget tegevate paljastustega väljatulek oleks õige, kuid sõnavabaduse raames peaks olema lubatud ka meeleheitlikumad eneseväljendusvõimalused. („I disapprove of what you say, but I will defend to the death your right to say it” – „Ma ei nõustu sellega, mida ütlete, kuid olen surmani valmis kaitsma teie õigust seda öelda”, nagu ütles Evelyn Beatrice Hall; „Give me Liberty, or give me Death”,  – „Andke mulle vabadus või andke mulle surm”, nagu hüüdis Patrick Henry). Kuid selline emotsionaalsus ja maksimalism on meile võõrad.

Me oleme külmad, ja see meeldib mulle. Mulle meeldib meie külma maa huumor. Mulle meeldib külm Eesti sügisõhk, siinsed metsad, meie inimeste välimus, lihtsus ja sirgjoonelisus asjaajamises; meeldib vahel isegi Eesti toit. Aga ma ei saa öelda, et mulle meeldiks sama palju Eesti riik, mis ligi 20 aasta jooksul on siia loodud. Sest see riik on minu meelest ühiselamu või siis pigemini tsehh, kus toodetakse varandusi ja väärtusi teatud kitsa ringkonna ettevõtjate jaoks.

Ilus tsehh, kuid tsehh sellegipoolest. Ja et tööprotsess oleks tõhus, peab tsehhis valitsema kindel kord. Nii kindel ja karm, et töölised ei julgeks kobiseda, kui riik kaotab ära nende paarisajakroonise hambaravihüvitise. Et nad ei imestaks, miks nad peavad maksma sõidu eest ühissõidukis rohkem kui New Yorgis, saades vastu haisvad bussid.

Et nad leiaksid muud meelelahutust selle neetud joomise asemel (sest miks tõesti peaks riik kinni maksma joodikute maksad?), klikkides veebiportaalidest parem uudiseid „Tanel Padar näitas tagumikku (Video!)” ja „Appi! Kuhu kadus Jennifer Lopezi tagumik!” (kaks peateemat 27.09.2008 SL Õhtulehest), genereerides aktsionäridele seeläbi väärtuslikku reklaamiraha.

Et nad jooksid seejärel ära klaasi piima (mille hind on küll kolmekordistunud) ja peseksid ära oma allesolevad hambad (sest kes peaks kinni maksma teie hambaravi, kas tõesti Eesti riik?) ja vajuksid seejärel Sotkast laenuraha eest ostetud voodisse hiljemalt südaööks, tehes enne und juurde mõned uued töölised, ja jõuaksid halli hommikutaeva all tööpingi juurde enam-vähem kõbusa, kuid kindlasti mitte liialt enesekindlana. Sest tsehhis pole vaja selliseid enesekindlaid virisejaid, kes näiteks küsiksid, miks on piima hind tõusnud, kuid palga suurus mitte. Selline asi tekitaks häireid süsteemis. Ja et siis, kui tsehh lõpuks töölisele vastu tuleb, korra elus, oleks tänu siiras ja südamest tulev.

Ma ei saa väga kurta oma elu pärast, kuid mõte neile keskealistele naistele, kes töötavad näljapalga eest ühe vuntsidega miljonäri toidupoodides (poed on spetsialiseerunud odavale vorstile, kuid ma ei saa nimetada miljonäri nime, sest muidu võib Eesti kohus raamatu tiraaži arestida – ikka selleks, et miljonäri au ja head nime kaitsta), toob pisara silma. Jah, tõenäoliselt on turg sama julm väga paljudes lääneriikides, kuid Eestis on kõik see liiga lähedane. Liiga isiklik.

Sadistlik varjuelu

Kolmandaks: varjuelu, mida in­ternetis elab peaaegu igaüks. Ma pean silmas portaale, neid uue aja gladiaatoriareene, millel iga päev (ja öö) veristatakse anonüümsete õelate kommentaaridega sadu inimesi, kes üldse on julgenud midagi öelda, mõelda või teha. Absoluutselt igasugune vaimne sadism läheb kaubaks.

Siis, vastu hommikut, tuleb toimetaja ja paigutab areenile uued ohvrid, kattes kõik nende ümber puhta valge liivaga. Kui selline anonüümne mahatampimine ja selgapussitamine on muutunud rahvusspordiks – ja on, võttes arvesse kom­men­taa­ride arvu –, on tagajärjeks tuhanded mädanevad haavad iga internetti sattunu eeterkehal.

Jah, muidugi käivad ka kommentaarid sõnavabaduse alla ja igaühel peab minu meelest ole­ma täielik õigus öelda ükskõik mi­da, kuid tehke seda oma nime all! Ja vastutage siis oma sõnade eest, kui ma otsustan kahjutasu saamiseks anda teie vastu sisse tsiviilhagi. Teil oli õigus öelda, minul on õigus öeldu eest valuraha saada. See oleks ausam kaup.

Miks ma minema ei koli, kui mulle siin nii väga ei meeldi? Miks ma ei realiseeri oma õigust valida endale sobivam linn (või riik), tehes otsuse, mis on Richard Florida sõnul inimese elu tähtsaim – sest paik, kus sa elad, otsustab sinu eraelu, käekäigu ja karjääri, sisuliselt kõik. Miks, tõepoolest?

Sest ma ei julge, esiteks. Ma olen arg ning vanus, mil mina oleksin saanud minna Working Holiday viisaga Austraaliasse, on märkamatult seljataha jäänud. Sest sõltun liiga palju sellest keelest, tehes ainsat tööd, mis mul üldse kuidagiviisi välja tuleb. Sest ma armastan Eestit mingil sentimentaalsel ja minevikku pööratud kombel. Enamik mu ilusaid mälestusi on seotud selle maaga: lapsepõlv  Lasnamäel, seenelkäigud ja jalgrattasõidud. Sest ma ei taha päriselt loobuda.

Ma tahaks loota, et ühel hetkel leian end hoolivamast riigist, riigist, kus inimesed on hakanud julgemalt oma õiguste eest seisma. Riigist, kus oleks  vaba olla ka neil, kes ei vasta keskmistele näitajatele kas oma välimuse, seksuaalorientatsiooni või nahavärvi poolest. Riigist, mida armastataks ka südamega ja mitte ainult reliktsete hümnisõnadega. Kus räägitaks rohkem otse ja pussitataks vähem selga. Riigist, mida armastatakse, kuid kus tohiks põletada ka selle riigi lippu – siis, kui keegi on nii meeleheitel, et tunneb, et ta tõesti teisiti ei saa.

Artikkel pärineb kogumikust „Eesti mütoloogiad”. Koostaja Martin Kala, väljaandja Eesti Päevalehe Kirjastus.