Kriis ja töötus – mis päästaks Eesti majanduse?

•• Töötus kasvab kiirelt: sel nädalal peaks töötute arv ületama 50 000 piiri. Millal see lae saavutab?

Tarmo Kriis, tööandjate keskliidu juhataja: Ma arvan, et septembriks on töötuid 100 000. Arv võib sinna pidama jääda, aga võib ka suureneda, kõik sõltub sellest, mis meil siin ettevõtlusega toimub. Kui praegu on rohkem töö kaotanud madalama kvalifikatsiooniga inimesed, siis nüüd hakkab tööpuudus jõudma ka sellesse seltskonda, kes praegu on kergemalt pääsenud: kõrgharidusega inimesed, spetsialistid.

Hardo Pajula, majandusana-lüütik: Need sektorid, mis enne „liikusid, lõid ja lehvitasid”, on ka nüüd kõige suurema löögi saanud – kinnisvara, ehitus, finantsvahendus.

•• Millest töötuse kasvu pidurdamine sõltub? Kas pelgalt välis­teguritest või saab Eesti ka ise midagi ära teha?

Kriis: Riskid on ikkagi seotud välisturgudega. Ja praegune kriis lööb eriti valusalt väga avatud majandusega riikide pihta.

Pajula: Loomulikult saab valitsus oma sõpradele toetusi anda. Üksikuid ettevõtteid saab päästa, aga tervikuna see Eestis elu ei edenda. Meil pole mõtet hakata siin süüdlasi otsima. Kõik olid toimunus otsapidi sees – nii need, kes laenu välja kühveldasid, kui ka need, kes võtsid kohustusi, mida vähegi arukalt tulevikku plaaniv inimene poleks teha tohtinud. Ebamõistlik on eeldada, et su sissetulek kasvab järgneva kümne aasta jooksul 20 protsenti aastas. See ei ole kooskõlas sellega, mida me teame planeedist Maa ja gravitatsioonist. Aga me oleme kõik inimesed. Inimesed teevad vigu ja kui vead on tehtud, siis tuleb vaadata, mis edasi saab.

•• Juhan Parts, kas valitsus saab majanduse olukorra parandamiseks midagi konkreetset ära teha?

Juhan Parts, majandusminister: Muidugi saab. Praegu peaks vältima nende ettevõtete põhjaminekut, mida annab kuidagi hoida. Kohanemisvõimelisi, elu-jõuga, teatud perspektiiviga

ette­võtete puhul tuleb vaadata, kas neid on võimalik kuidagi toetada – olenemata sektorist.

Pajula: Arutelu läheb võssa, kui arvame, et see, et meil sinimustvalge lipp suure pidulikkusega hommikul hümni saatel masti tõmmatakse ja sama pidulikult alla võetakse, teeb meist suure riigi. Pole mõtet arvata, et peaksime tegema nii nagu suured riigid. Eesti on Läänemere regiooni taustal (kogu maailmast rääkimata) üks väike küla. Ja küla peab käituma nagu külale kohane: kui ajad on rasked, siis kärbitakse kulusid.

•• Meelis Milder, kas teie arvates tuleks valitsuse suhtes olla praeguses olukorras nõudlikum, arvestades, et olukord ise on nõudlikum?

Meelis Milder, Baltika juht ja üks suuromanikke: See on praegu tühikargamine – valitsusega mitterahulolemine. Ettevõtjad-tööandjad olid rahulolematud poolteist aastat tagasi, siis oli selleks õige aeg. Me nägime, et võib-olla ei tee valitsus kõige targemaid otsuseid. Praegu oleme selles supis kõik koos. Pole mingit mõtet näpuga näidata. Pigem tuleb otsida koos lahendusi. Eesti on riik, mis on suhteliselt lühikese ajaga teinud väga radikaalseid otsuseid – öelge mulle mõni riik, kes on suutnud kahe kuuga oma riigieelarvet kümme protsenti kärpida.

•• Juhan Parts, kui te võrdlete meie valitsuse majanduse abipaketti ja teiste Euroopa riikide omi, siis mille poolest see erineb, milles sarnaneb?

Parts: Teatud ulatuses võib leida sarnasusi Soome ja Rootsiga. Ekspordigarantiid ja käendused on need, mida ettevõtted praegu vajavad, muidu kaubad ja teenused ei liigu. Teine meetmete plokk on võimalus tuua ettevõtetele laenuressurssi, mida pakub Euroopa Investeerimispank. Siin peab olema koostöö KredExi, pankade ja valitsuse vahel. Praegu tunneme puudust sellest, et pangad räägiksid oma poliitikast ka avatumalt – ma pean silmas kohalikke pangajuhte.

•• Meelis Milder, mida ekspordigarantiid teie ettevõttele annavad?

Milder: Meie ettevõttele konkreetselt mitte midagi. Me lihtsalt ei kvalifitseeru: oleme suurettevõte. Pakett on mõeldud väikestele ja keskmistele ettevõtetele.

•• Aga kuidas praegune olukord teie igapäevatöös tunda annab?

Milder: Oleme saanud mõned kuulitabamused, aga jätkame võitlust. Sõltume suuresti tarbimisest. Inimesed on valmis ostma, kui neil läheb hästi, kui ei lähe ja tarbimine väheneb, läheb meil selle võrra halvemini.

•• Indrek Neivelt on öelnud, et riik peab eksportijad pjedestaalile tõstma. Kuidas teile tundub, kas riik on teid pjedestaalile tõstnud?

Milder: Ma kardan, et ettevõtja on selline elukas, et ta parimal juhul paneb endale ise medali rinda. Aga eks Eestis ole kaks suurt „võluvitsa” – eurole üleminek ja eksport. Kui natuke hindame ka lähiturgude olukorda, siis Eesti kroon on kahjuks liiga kallis, et sellele ülesehitatud toode oleks konkurentsivõimeline.

•• Kui kroon oleks teise kursiga või kujuneks turuhinna järgi, kas siis see oleks kasulikum?

Milder: Ma ei ütle rohkem, kui ma ütlesin. Usun, et avalikkuses on selline diskussioon juba praegu lubatud ja aktsepteeritud – mis on parim lahendus?

Aga devalveerimine kui selline ei oleks ekspordile mingi võluvits, kuna meil on paljud sisendid ikkagi sellised, mida me ostame maailmaturult. Eesti ettevõtjad ja riik on läinud ikkagi deflatsiooni ehk hindade alandamise teed, mis loodetavasti on vähem valus. Meie oleme oma tootmiskulude tasemelt praegu 2006. aasta sügise tasemel. Kohe võime küsida, kas 2006. aasta sügisel oli väga halb elada. Või aastal 2000 või 1999? Meil on viis kriisi seljataga.

•• Mis on parem, kas deflatsioon või devalveerimine?

Pajula: Vahe on väiksem, kui üldjuhul arvatakse. Aga kõik valed otsused on juba tehtud: vahepeal läks valitsus hulluks, kõik me läksime üksikult hulluks – vaadake, kuidas riigieelarve ja laenuportfellid kasvasid. See oli koletuslik meeltesegadus. Nüüd on siis käes soomeugrilastele hästi tuttav nähtus – pohmelus ja kõva kuklakratsimine. Ja selles olukorras pole suurt vahet, millist pohmelliravimit võtta – kas Alka-Seltzerit või Andrews Answerit.

•• Kui kaua kõik see kestab?

Pajula: Kuulsin, et akadeemik Bronštein oli ellu ärganud ja ütles, et 20 aastat. Seega käib jälle teistpidi absurdne lahmimine – kes ütleb, kui sügavale, see pääseb esilehele. Aga mida pikemalt pidu on kestnud, seda kauem kestab tervenemine.

Kriis: Üks põhiasi on ootuste juhtimine. Kui kaks aastat tagasi oodati positiivset – et elu läheb aina paremaks –, siis nüüd oleneb ka kärbete elluviimine sellest, kuidas inimestele suudetakse selgitada, mis on majanduses ja riigis laiemalt juhtunud. Tuleks ikkagi võtta riigieelarve ette, aastast 2005 või 2006, ja vaadata, millised olid kulud – kaasa arvatud riigiametnikele.

•• Kuidas selle taustal hinnata ikkagi Eesti majanduse elavdamise paketti? Kas sellest on mingit kasu või oleme fatalistlikud ja ootame, kuni maailmas asjad jälle paremaks lähevad?

Kriis: See, mis majandusministeeriumis on ette valmistatud, puudutab ikkagi rohkem eksportivat sektorit. Ja selle efekt on niisama suur, kui palju on meil võimalik oma tooteid välisturgudele eksportida. Praegu see eksporti ei suurenda, vaid pigem päästab mõne ettevõtte, millel on tekkinud raskused. See, et eksport hakkab nende toetuste najal massiliselt kasvama, mina ei näe.

Milder: Paketi võib-olla kurvem pool on see, et peaks aru saama, mida ta reaalselt kaasa toob. Riik paneb mingi raha mängu, teatud võimendust on sinna oodata. Tahaks kuulda neid lugusid, mida selle rahaga on peale hakatud – kui palju töökohti on tänu sellele päästetud. Tahaks kuulda nendest ettevõtetest, kelle jaoks see on lahendus!

Parts: Oleks kasulik, kui me saaksime teada, mis on kohalike pankade tegelik poliitika. Nad peaksid ikkagi iga kuu ühe avaliku pressikonverentsi andma! See oleks hästi tähtis – milliseid signaale pangad praegu

ettevõtetele annavad, mis riskide suhtes nad on ettevaatlikud. Kõige ohtlikum on, kui pankade laenuportfellid reaalselt vähenevad.

•• Kust võiks uus kasv tulla?

Kriis: Massilise tööpuuduse tingimustes hakkab kasvama potipõllundus. Inimesed, kes tulid ehitusbuumi ajal maalt Tallinna tööle, peavad leidma uue elukutse. Miks mitte hakata põllumeheks?

•• Kas Eestist saab agraarmaa?

Kriis: Seda ehk mitte, aga maal on elu odavam.

Pajula: Ma arvan, et „kasv” on nagu „kasumgi” mõneks ajaks tagaplaanile jääv mõiste. Need asenduvad mõistetega „sularaha” ja „ellujäämine”.

Milder: Ettevõtluse puhul on küsimus ellujäämises. Üleval on ikkagi küsimus – mis saab neist inimestest, kes praegu tööta jäävad?

Kriis: See on kõige olulisem. Mis ikkagi saab, kui meil tekib suur mass rahulolematuid inimesi, kellel puudub pärast töötuskindlustuse lõppu igasugune sissetulek? Praegu on kogu sotsiaalsfäär üles ehitatud teatud mõttes boonustele – näiteks lastetoetus või vanemahüvitis. Aga selle pilguga pole vaadatud, et mis saab siis, kui meil on massiliselt ilma sissetulekuta inimesi. Kust nad süüa saavad – kas tuleks laiendada supikööke või rajada muu toetusskeem? Kus nad elama hakkavad – või visatakse tänavale? Kui järgmiseks talveks on töötus väga kõrgel tasemel, siis tuleks sotsiaaltoetused ümber

struktureerida.

Parts: Hoopis teine küsimus on see, mida teha, et hoida töötud hõives. Kõige parem oleks see, kui ettevõtted jälle investeerivad, välisinvestorid tulevad taas Eestisse. Teine plokk on ümber-õppevõimalused. Kolmas plokk on hädaabitööd, mille peale Savisaar on meister. Need on ka omavalitsuste jaoks suurepärane võimalus – kõiksugused koristustööd näiteks. Supiköögid ja sedalaadi asjad on praegu omavalitsuste asi ja riik peab olema siin valmis vajaduse korral rahaliselt toetama.

Milder: Oluline on ka mõistlik siseturu toetamine. Kui sööme näiteks Kalevi komme, siis ei jää 200 inimest Jüris tööta. Kui riik ja kohalikud omavalitsused tellivad oma piiratud võimaluste juures ehitisi, annavad need tööd paljudele inimestele, ehitajatele ja teistele. Kui riigi tellimusel ehitatakse haigla või laste­aed, võiks sinna tellida mööbli Eesti tootjatelt. Kui inimesed ostavad meilt mõne pintsaku või seeliku, siis annavad nad selle ostuga tööd Lasnamäel või Ahtmes istuvatele õmblejatele. Ette­võtet peavad reaalselt üleval ikkagi tarbijad. Kui lõpetame igasuguse tarbimise, siis tuleb ju tagasi naturaalmajandus.

Parts: Jagan seda hoiakut, aga ei arva, et peaksime olema Euroopas esirinnas kokkulepitud siseturureeglite eiramisega.

Pajula: Loomulikult: mida rohkem me kodumaist tarbime, seda rohkem on meie hõimukaaslastel tööd. Aga see on ühtlasi osa intellektuaalsest hoovusest, mille poole maailmas praegu liigutakse. Kui protektsionistlik lähenemine võidule pääseb, siis on Eesti oma väiksuses see, kes kõige rohkem kaotab. Mõtlemine, et kõik ostku oma küla või turu kaupa, viibki meid koobastesse tagasi. Peaksime olema maailmas ikkagi vabakaubanduse eestkõnelejad ja seda (kodumaise eelistamise – toim) juttu mitte väga kõva häälega rääkima.

Kriis: Peame kõik tegema selleks, et mitte jätta unarusse inimesi, kes praeguse kriisi ajal töö kaotavad. Muidu jõuame Soome stsenaariumini, kus toimus 1990-ndate algul sama – pärast laenubuumi algas kriis, kasvas tööpuudus ja inimesed harjusid töötu staatusega ära.

Me peame praegu töötuks jäävaid käigus hoidma. Majandusbuumi ajal võeti inimesi tööle otse koolipingist. Praegu on võimalik neid inimesi tagasi haridussüsteemi viia.

Pajula: Oleme siin pikalt rääkinud ettevõtluse toetusskeemidest ja muust. Aga samal ajal ei omanda paljud lapsed isegi mitte põhiharidust! Raha saaks (ette­võtluse toetusskeemi asemel – toim) palju otstarbekamalt kasutada – näiteks selleks, et vähendada nende osakaalu, kes 14-aastaseks saades märkavad, et neil pole üldse mingit šanssi elu päikeselisemal poolel kaasa lüüa. Muidu tuleb aga kriisi ajal säilitada kaine mõistus (kui see on võimalik) ja huumorimeel.