Kriis ei õpeta justkui midagi
Läänes paistab konsensus 2008. aasta finantskrahhi põhjuste osas liikuvat üsna selges suunas. Selleks on järeldus, et pankadel lasti tegutseda liiga vabalt ja riskialtilt, mistõttu nood väljastasid laene rohkem, kui rahavarud lubanuks. Üksikutel pankadel lasti paisuda liiga suureks, mistõttu mõne panga probleemid nakatasid liiga kergesti ülejäänuid. Seega, tarvis on jäigemat järelevalvet ja riik peab mõtlema, kuidas panku väiksemaks poolitada.
Mis on see, mida Eesti ei tohiks „enam mitte kunagi” teha? Samaväärset õppetundi meie arvamusliidrite peades pole tekkinud. On kilde siit ja sealt, aga konsensus puudub. Anekdootlikumad neist kõnelevad, et inimesed olid läinud buumiga laisaks ja tegid töid lohakalt. Ja sellist juttu ajavad isegi professorid ja instituutide juhid.
Kriis ei alanud katusepanekust
Millegipärast ei aseta lääne raamatud ja ajakirjad kriiside tekkepõhjusi laisale teenindajale, kooli pooleli jätnud ja tööle läinud noorele või ööklubis liialt pummeldanud kehvade tööoskustega ehitajale. Kriis ei saanud alguse ööklubist, vorstiletist ega halvastipaigaldatud katusest. Inimesed on ju ikka ahned ja laisad, kui neile võimalust pakkuda. Kuid selles ongi majanduse juhtimise tähtsus, et ebaterveid nähtusi turul mitte võimendada. „Ära võta laenu” pole ju toimiv juhis, kui seda hoogsalt pakutakse. Pakkujas on küsimus.
On ka asjalikumaid argumente. „Liiga kiire kapitali sissevool pole olnud õnnistuseks ei arenenud ega arenevate riikide majandusele. Eriti just arenevate riikide puhul kaasneb sellega majanduskriisi sattumise riski suurenemine,” kõneles majandusminister Juhan Parts veebruaris konverentsil „Meedia ja masu”. Kuid kuidas rahauputust pidurdada tulnuks, selleni majandusminister peaaegu ei jõudnudki. Olgu, jutt valitsemiskulude vähendamisest ligi kümnendiku jagu keset buumi oli juba grammike selles suunas. Kuid üldiselt jäi majandusminister laiemast arusaamast, kuidas buumihetkel raha pakkumist pidurdada, üsna kaugele.
Tjah, suuri panku meie kätes ju enam pole, see piirab Eesti vahendeid. „Eelkõige polnud meie käes hoobasid inflatsiooni järsuks pidurdamiseks,” meenutas rahandusminister Jürgen Ligi 2007. aastat majanduskonverentsil „Mida euro toob?”. „Pakutud veel suurem [riigieelarve] ülejääk poleks välisraha sissevoolu tasakaalustada suutnud ja [kokkuhoid] poleks kiire kasvu ajal kuidagi seletatav olnud.”
Tõesti, poliitilised tõmbetuuled olid tugevad. Kuid ka siit ei kuma retsepti, mida saanuks teha. Eesti Pank, mis valimistest ei pidanuks sõltuma, suutis buumi ajal rääkida vaid sellest, kuidas vabal turul pakutakse raha ja kui seda pakutakse, jõuab see paratamatult ringlusse. Ega nad praegugi midagi targemat ütle. Ei midagi sellest, kuidas oleks tulnud koguda rohkem reserve, viivitada investeeringuid või tõsta makse. Järelikult, kõik tehti justkui õigesti, aga ikkagi tuli kriis. Aga härrased, kui me ei saanudki midagi teisiti teha, kuidas me saame siis millegi sarnase kordumist vältida? Mis on siis see, mida me enam kunagi ei tee?
 |
  |
 |
