Kõrghariduspoliitika ja teadusuuringud on vaja lõimida

Kuivõrd teadmistepõhine ja adekvaatne on tänane Eesti kõrghariduspoliitika? Ootuspäraselt peaks kõrghariduse riiklik juhtimine rakendama süsteemselt kõiki Eesti võimalusi ja pakkuma teadmussiirdes eeskuju ning lisaväärtust ka teistele valitsuse poliitikatele. Riigi arengukavade inventuur näitab aga, et tegelikkuses on Eesti kõrghariduspoliitika pigem aimduslik.

Hiljuti Sihtasutus Archimedes PRIMUS programmi ja Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) koostöös valminud uurimisprojektis „Rakenduslikud interdistsiplinaarsed haridusuuringud ja andmebaasid teadmistepõhise kõrghariduspoliitika ning majanduse teenistuses“ tegime kõrgharidust käsitlevate riigi arengukavade ja teadusuuringute „inventuuri“ ning püüdsime seejärel selgitada, mil määral on Eesti riigi tellitud kõrgharidusuuringud ning riigijuhtimise ja -eelarve aluseks olevad arengukavad omavahel seotud.

Hea poliitika põhimõtete järgi peaks iga ühiskonda mõjutava arengukava eesmärgid vastama viiele SMART kriteeriumile – spetsiifilisus, mõõdetavus, ajastatus, realistlikkus, tunnustatus – ja säästma kõigi osapoolte aega ja raha. Mida uuring näitas?

Avaliku teabe seaduse täitmine vajab järelevalvet

Teadsime eelmiste uuringute põhjal, et Eesti poliitilised arengukavad ja seadused ei tugine just sageli meie ühiskonna analüüsile. Sõnastatu tõenduseks kasutatakse üllatavalt tihti mingil muul eesmärgil kogutud andmeid, mistõttu on raske loota, et poliitilised otsused vastaks sihtrühmade ootustele, võimalustele ja vajadustele. Lisaks, ametnikud ja teadlased ei oska sageli olemasolevaid riigi tellitud uuringuid leida või avaliku teabe seadust eirates polegi paljud uuringud taaskasutuseks internetis.

Enamasti puudub riigi arengukavades ka adekvaatne andmekorjekava taotletud eesmärkide/mõjude hindamiseks – erand pole ka strateegia Teadmistepõhine Eesti 2007-2013.

Eesti Sotsiaalteaduslikku Andmearhiivi (ESTA) õnnestus meil teadlaste ja ametnike abil koondada 108 kõrgharidusuuringut aastatest 2002-2009. Nagu arvata oli, ilmnes uuringute inventuuri käigus hulk vanu probleeme. Kuigi uuringuid on maksumaksjate raha eest üsna palju tehtud, on need sageli „nurgatagused“.

Sarnaselt 2001. aasta uuringule selgus, et avaliku teabe seaduse täitmine riigi tellitud uuringute avalikustamisel vajab järelevalvet, sest paljude uuringute aruandeid, andmeid või metoodikat internetist ei leia. Raske öelda, kas avalikes huvides tehtud teadusuuringute varjamise põhjused on lepingupoolte mugavuses, tundlikes andmetes, kehvas kvaliteedis või muus.

Teiseks tehti ligi 160 kehtiva riikliku arengudokumendi inventuur. Koguni 15 (sic!) riigi arengukava käsitlesid kõrghariduspoliitika eesmärke. Kokku 27 üldeesmärki, 50 alaeesmärki ja 44 meedet, millega on seotud üle 300 üksiktegevuse ja sadu mõõdikuid.

Eeltoodud suured arvud viitavad ajamahukale aruandlusele ja halduskoormusega seotud kuludele. On selge, et headel aegadel riigieelarve kasvulootustega seotud arengukavade laviin on MaSu ajal vahendite vähenedes muutunud asjaks iseeneses – tööaega kulub paberimajandusele palju, kuid kasu sünnib sellest vähe.

Analüüs näitas ka, et kõrgharidusalased arengukavad ei vasta enamasti rahandusministeeriumi SMART-soovitustele – infoside eesmärkide, mõõdikute ja riigieelarve vahel on ebaselge, sealhulgas mõõdetavate arv ületab mõõdikute arvu pea kahekordselt.

Teadmistepõhise poliitika ideaalide ja praktika vaheline lõhe on suuremgi arvestades, et tihti kasutatakse erinevate riiklike eesmärkide mõõtmisel samu registritest lihtsalt leitavaid mõõdikuid, millest paljud ei aita vastata kõrghariduse kvaliteediga seotud miks- ja kuidas-küsimustele.

Näiteks doktoriõppe lõpetanute arv, mida paljudes kõrgharidust käsitlevates arengukavades mõõdikuna kasutatakse, ei anna tagasisidet teadus- ja õppetöö kvaliteedist ega näita, kas doktoriõpe on teadusuuringute põhine.

Üllatusena tuli, et riigi arengukavades on vaid üksikuid seoseid projekti käigus ESTA-sse koondatud 108 kõrgharidusuuringuga. Spetsiaalset andmekogumist (uuringuid) on tulemus- ja mõjumõõdikute juures andmeallikateks märgitud ainult kahe riikliku eesmärgi juures.

Arvestades kõrgharidusalaste eesmärkide koguarvu riigi arengukavades, on kasutatud teadusuuringute arv väike ja võib väita, et kõrghariduspoliitika on olnud seni paljuski intuitiivne („sihik udune“) ning Eesti teadusuuringute ja teadlaste potentsiaal võiks olla riigi piiratud ressursse arvestades paremini rakendatud.

Kõrgharidusstrateegia kompromisside sasipundar

Riigiametnike küsitlused näitavad, et kõrghariduspoliitika probleeme võimendab riigi strateegilise juhtimise õiguslik regulatsioon, mille alusel käib iga-aastane „eelarvesõda“. Raskusi suurendab ka riigi hariduspoliitika põhieesmärke hõlmava raamstrateegia puudumine.

Hetkel täidab seda rolli Haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisala arengukava „Tark ja tegus rahvas 2010-2013.“ Eesti kõrgharidusstrateegiat võib aga erinevate osapoolte huvikonfliktide tõttu nimetada suureks kompromisside puntraks, mille abil on raske tulemusi saavutada.

Kõrghariduse tähtsusest teadmistepõhise ühiskonna kujundamisel saavad kõrgkoolide juhid aktustel kõnelda seni kuni üliõpilased ja tööandjad pole oma valikutega nende kõrgkoolile pankrotti kuulutanud. Eestis on täna üle 20 kõrgkooli.

Võiksime mõelda Eesti kõrghariduspoliitikast aastatel 1992–2009 kui elukestvast õppest ja oma seni kogutud teadmisi paremini kasutada. Ehkki sotsiaalteaduste funktsioone poliitika kujundamise, mõjude hindamise ja tagasisidestuse etappides oli raske hinnata, leidsime arengukavade ja uuringute sisu võrdlemisel koguni 86 potentsiaalselt kasulikku uuringut, millest saab võtta mõõdikuid riigi arengukavade mõjude hindamiseks ja uute sihtide seadmiseks.

Seda eriti kõrghariduse kvaliteedi ja elukestva õppe eesmärkide puhul. Eesti teadlastel on, mida pakkuda, kui riik teadvustab koos kõrgkoolidega olemasoleva teaduspotentsiaali ja planeerib kõrgharidusalaste arengukavade ning seaduste koostamist ja vastavate rakendusuuringute tellimist senisest süsteemsemalt.

Kõigil Eesti kõrghariduse kvaliteedi tuleviku pärast muretsevatel kodanikel on põhjust enne 2011.aasta Riigikogu valimisi erakondade ja kõrgkoolide esindajatelt küsida, mida me Eesti kõrghariduse juhtimise senisest kogemusest õppida saame ja millised võiksid olla Eesti kõrghariduspoliitika ning kõrgkoolide põhivalikud aastatel 2012–2029. Lootusetu oleks oodata, et tulevik pakub mõistlikke valikuid, kui otsustajad – ka meie ise – mineviku õppetunde tähele ei pane.

Kümme soovitust kõrgharidusuuringute ja –poliitika lõimimiseks

1. Teadvustada Eesti kõrgharidusuuringute potentsiaali ja kaasata teadlasi süsteemsemat kõrgharidust käsitlevate riigi arengukavade hindamise ja uuendamise protsessidesse.

2. Sünkroniseerida riigi arengukavade menetluse ja teadusuuringute tellimise planeerimine.

3. Moodustada Sihtasutus Archimedese kõrghariduse kvaliteedi programmi PRIMUS või Haridus- ja Teadusministeeriumi juures ajutine töörühm kõrgharidusalaste arengukavade, andmebaaside ja andmekorje süsteemi analüüsiks. Vähendada sarnaste arengukavade eesmärkide, meetmete, mõõdikute, andmekorje ning aruandluskohustuste hulka, et säästa inim-, aja- ja eelarveressursse.

4. Kaaluda koos Riigikogu kultuurikomisjoniga kõrghariduse raamstrateegia koostamist, et anda pikaajalised arengueesmärgid valitsuse tasandi arengukavade uuendamiseks.

5. Korraldada Haridus- ja Teadusministeeriumi eestvõttel koos kõrgkoolide ja ettevõtlusorganisatsioonidega igal aastal kõrghariduspoliitika hindamise ja uuendamisega seotud uuringute vajaduse arutelud, et selgitada riigi teabevajadust ning parandada osapoolte kommunikatsiooni.

6. Tugevdada riiklikku järelevalvet avaliku teabe seaduse täitmise ning riigiasustuste tellitud uuringute avalikustamise tagamiseks.

7. Seada riigiasutuste tellitavate uuringute tingimustesse riigi arengukavade tulemuslikkuse hindamises osalemise nõue, et saavutada suurem haakuvus riigi tellitud uuringute ja kehtivate arengukavade mõjude hindamise süsteemis. See tugevdaks teadlaste rolli ühiskonna ning majanduse arenguvajaduste teenimises, sest riigi arengukavad koos seaduste ja riigieelarvega mõjutavad otseselt kogu ühiskonna ressursside ning võimaluste jaotust.

8. Lisada kõikidesse riigiasutuste sotsiaaluuringute tellimislepingutesse punkt, mis kohustab edastama uuringu aruande ning võimalusel ka originaalandmed Eesti Sotsiaalteaduslikku Andmearhiivi.

9. Integreerida omavahel riigi teadus-, haridus- ja arendustegevust hõlmavad andmebaasid, sealhulgas Eesti Teaduse Infosüsteem, Eesti Hariduse Infosüsteem ja Eesti Sotsiaalteaduslik Andmearhiiv, et vähendada vajalike andmete sisestajate ning kasutajate ajakulu ning tagada andmebaaside ristkasutuse võimalused ametnikele, teadlastele, ettevõtjatele jt kasutajatele.

10. Kujundada hea tava, et sotsiaalteadlased esitavad oma publikatsioonide kokkuvõtetes lisaks uurimistöö teoreetilistele ning emiirilistele tulemustele ka ühiskonda, majandust, poliitikat ja/või avalikku haldust käsitlevad soovitused (rakendusosa), mida ministeeriumid, Riigikogu, kõrgkoolide juhtkonnad, ajakirjanikud ja teised teadushuvilised saaksid oma töös kasutada.

Allikas: A.Kasemets (2010) Teadmistepõhise kõrghariduspoliitika võimalused Eestis - Euroopa Sotsiaalfondi rahastatud projekti analüütiline ülevaade: http://www.sotsioloogia.ee/esta/index.html