Eesti, eriti Tallinna nn eliitkoolindus on kui eksperiment tasakaalustamata koolivalikuga, mille positiivne külg on ehk ainult see, et muu Euroopa saab sellest eksperimendist õppida.
Me ei usu, et hariduse asjatundjad, sh (eliitkoolide) koolijuhid, koolivaliku problemaatikat ei tea, sest on ju koolivalik viimastel kümnenditel üks enim uuritud hariduspoliitika valdkondi. Ometi õigustavad eelselekteerimist pigem just edetabeli tipus triumfeerivate koolide õpilased ja koolijuhid. Nad hellitavad end õhkamisega „me olemegi nii tublid”. Ja olgugi et neis koolides ongi valdavalt häid ja väga häid õpilasi, õpetajaid ja koolijuhte, üllatab see pea sama vähe kui keskmise kontoriinimese kaotus jooksus maratoonarile.
