Koolibuss: valimislubadus

Kui taustal pisut mõelda sellele, et üldiselt on seal ühistrans­port tagasihoidlikul järjel, kuna kõik sõidavad ju igale poole oma autoga, siis omandab koolibusside võrgu rõhutatud väljaarendus erilise tähenduse. See ei ole ilmselgelt kuidagi kogemata sündinud, vaid ühiskonna teadlik pingutus selle nimel, et laste kooliskäimine ei jääks selle taha, kus keegi elab ja kas vanematel on võimalus last autoga kooli viia.

Kindlasti on ka meil koolibussid käima pandud omavalitsuste poolt parimal võimalikul viisil, kuidas keegi on seda suutnud. Küsimus ongi selles, et mida keegi suudab endale lubada, on kohati üle Eesti erinev.

Leidsin varasemaid uudiseid sirvides, et politsei tegi kaks aastat tagasi Harjumaal reidi ja saatis 12 kontrollitud koolibussist koguni kaheksa täiendavale ülevaatusele. Ja seda Eesti kõige jõukamate omavalitsuste piirkonnas, mitte kusagil ääremaal. Järelikult sõidab üle Eesti küllap ka selliseid koolibusse, mille jaoks iga päev võib olla viimane.

Sain selle loo jaoks inspiratsiooni ühe väikese maakooli juhiga rääkides. Tema mure oma kandi koolibussi pärast oli ühelt poolt väga konkreetne ja kohalik. Teisalt on selge, et samalaadne seis, kus koolijuht peab muretsema, et jumala pärast selle koolibussiga midagi eelmisel õhtul ei juhtuks, sest asendust pole ju ku­sagilt võtta ja kes siis need ootavad lapsed hommikul tee äärest peale korjab – see ei ole vaid mõne üksiku kooli probleem.

Nii nagu pole ilmselt vaid ühe ega kahe omavalitsuse mure,  kust leida nii palju raha, et koolibussi ringid oleksid tõesti optimaalsed nii aegade kui marsruudi mõttes, mitte sellised säästuringid, kus laps peab bussi peale saamiseks enne seitset hommikul kodust välja minema ja pärast tundide lõppu kaua ootama või siis kohe peale tunde kiiresti bussi peale kihutama, ehkki süda tõmbaks veel näiteks mõnda huviringi minema.

Kui laiemalt mõelda, on koolibussi teema täiesti suur ja põhimõtteline küsimus. See jõuab välja kõigi Eesti laste jaoks võimalikult võrdsete haridusvõimaluste kättesaadavuseni. Ehk siis teemani, mida viimasel ajal korratakse ühest tähtsast arengudokumendist teise kui Eesti tulevase edu alust. Me ei tohi oma inimvara pillata, on kõik ju nõus. Ning kes muu kui lapsed on meie suurim tulevane inimvara.

Ühtlustada laste võimalusi

Omaaegne otsus kõigile põhikooli lastele tasuta koolilõunast oli kindlasti päris hea otsus ja tundub, et seda tunnistavad praegu ka need, kes algul sellesse mõttesse skeptiliselt suhtusid. Tänu sellele võib nüüd kindel olla, et kõik lapsed saavad vähemalt korra päevas sooja toitu. Muidugi said lapsed varem ka ühel või teisel viisil küllap igas koolis ära toitlustatud, aga vanemate ja omavalitsuste rahakott asetas eri lapsed eri kohtades sageli ebavõrdsesse seisu.

Riiklik koolibussi programm võiks olla samal teel üks järgmisi käike, et veelgi ühtlustada meie kõigi laste võrdset lähtepositsiooni ellu. Kusjuures mulle tundub, et see võiks väga hästi sobida kõigi praeguste suuremate parteide valimisprogrammi. Sest haridusse prioriteetse panustamise poolt on nad vähemalt sõnades kõik olnud.

Vaadates, kelle käes on praegu need valdkonnad, võiks see kõigepealt olla IRL-i rida, kus haridusminister Tõnis Lukas ja ma­jandusminister Juhan Parts saaksid seljad kokku panna. Parts teatas just hiljuti plaanist osta saastekvootide müügist saadavast rahast sadakond uut bussi maakonnaliinide jaoks. Uudis tekitas üllatavalt palju vastuseisu ja kaht­lusi firmade poolt, kes praegu maakondades bussiliiklust korraldavad. Kui aga uued bussid või vähemalt osa neist värvida üht kindlat värvi ja anda omavalitsuste käsutusse koolibussidena, oleks ilmselt paljud rahul.

Haridusminister Lukase jaoks võiks koolibussi programm olla prioriteetne ka seetõttu, et on üldse raske ette kujutada muul viisil tekkivat mingeid eeldusi väiksemate maagümnaasiumide tulevase ühtekoondamise kavale parema haridustaseme kindlustamise huvides. Ju see ikka ainult koolibuss saab olla, mis need tulevased õpilased mitmest naaberomavalitsusest ühte piirkondlikku gümnaasiumisse kokku toob. Ning loota siin ainult omavalitsuste vabatahtlikule koostööle ilma mingi riigipoolse abita tundub senist kogemust arvestades mitte väga realistlik.

Kuid isegi jättes kõrvale gümnaasiumiastme teema, on selge, et ka põhikoolide osas ei pruugi optimaalsed koolipiirkonnad ehk ühe või teise kooli õpilaste tagamaa sugugi kattuda vaid ühe praeguse omavalitsuse piiridega. Mulle tundub, et kahetsusväärselt sageli mõtlevad vallavanemad ja volikogud kitsalt, et meil on vallas üks kool, meie valla lapsed peavad seal käima ja muu meid ei puuduta. Ehkki võib-olla osa laste ja vanemate seisukohast oleks loogiline kooliring teistsugune, ulatudes üle ühe omavalitsuse piiride. Siin võiks riiklik koolibussi programm aidata neid piire ületada ning seejuures võib-olla ka vahendeid mõistlikumalt kasutada. Miks ei peaks üks buss saama viia lapsi ühe ringiga koolidesse, mis asuvad naaberomavalitsuse piirkonnas? Kindlasti on ka praegu üksikuid selliseid näiteid, aga see võiks olla mitte erand, vaid üldiselt loomulik.

See lubadus sobib kõigile

Sama hästi sobiks riiklik koolibussi programm Reformierakonna kui oma sõnul haridust eriti väärtustava partei programmi. Pealegi on Reformierakonnal ja isiklikult peaministril ilmnenud eriline sümpaatia väikeste omavalitsuste säilitamise vastu, aga just see tekitab ilmse vajaduse neid omavalitsusi aidata valdkondades, kus omavalitsus üksi seda kõige paremini korraldada ei suuda.

Loomulikult sobiks koolibussi programm kenasti Keskerakonna lubaduste portfelli, sest tsentristid kalduvad juba oma ilmavaate poolest enamikku asju meeleldi tsentraalselt korraldama.

Sotsiaaldemokraadid saaksid aga rääkida, et see on üks asi, kus taas tuleb eeskuju võtta pikaajalise sotsiaaldemokraatliku traditsiooniga Skandinaavia riikidest. Rohelistel laseb koolibussi programmi toetamine arendada edasi juttu ühistranspordi suuremast keskkonnasõbralikkusest võrreldes sellega, kui iga vanem oma autoga lapsi kooli sõidutab. Ning muidugi Rahvaliit, kui nad ikka jäävad endiselt maaelu toetavaks parteiks, võiks olla huvitatud kõigest, mis aitab väikesi maakoole ja omavalitsusi pare­mini toime tulla.

Selle asemel et eelolevas valimiskampaanias üldiselt head elu ja õnne lubada, mida nagunii keegi uskuma ei jää, võiks minu meelest erakonnad tegelda maisemate asjadega. Näiteks riikliku koolibussi programmiga.