Kolmanda põlvkonna mobiilside ja Eesti

Eestlased on tuttavad NMT ja GSM mobiiltelefonidega. Möödunud aastal pälvis aga maailmas suure tähelepanu nn kolmanda põlvkonna mobiilsidestandard UMTS (universaalne mobiiltelekommunikatsiooni süsteem) ja selle litsentside jagamine.

Et paljud riigid on need litsentsid juba välja jaganud või planeerivad seda teha, on paras aeg ka Eesti riigijuhtidel mõelda, kuidas sellele küsimusele läheneda.

UMTS mobiilside võimaldab GSM-ist ideaalis kuni kakssada korda kiiremat ühendust, lihtsustab oluliselt Interneti mobiilset kasutamist, võimaldab paremini kasutada mobiiltelefoni andmeside jaoks ning toob turule põnevaid uusi teenuseid (näiteks mobiili kasutaja asukohast sõltuvaid personaliseeritud sooduspakkumisi).

Enamik Euroopa riike plaanib kolmanda põlvkonna mobiilsidele üle minna samm-sammult, kasutades vaheetapina GPRS tehnoloogiat, mis on GSM-ist ligi kümme korda kiirem. Jaapanis jõutakse tõenäoliselt UMTS standardini juba sel aastal ning Euroopas peaks UMTS turule tulema alates tuleval aastal.

OKSJON VÕI HOOPIS ILUDUSKONKURSS? Maailmas on kolmanda põlvkonna mobiilside litsentse operaatoritele jagatud oksjonite või nn iluduskonkurssidega. Oksjonitel võidavad need, kes on nõus kõige rohkem maksma. Iluduskonkurssidel on hindamiskriteeriumiks äriplaan ning litsentsid on reeglina jagatud tasuta või sümboolse hinna eest. Oksjonid on palju tähelepanu pälvinud viimase aasta jooksul, kuna osa riike on nendelt võitnud kopsaka summa. Suur-britannias teenis riik UMTS oksjoni pealt ligi 613 miljardit krooni, mis Eesti rahvaarvule kohandades võrdub 14 miljardi krooniga ehk ligi poole Eesti riigieelarvega.

Eestis pole UMTS litsentside üle sisulist arutelu toimunud. Üksikute kommentaaride põhjal näib, et riik eelistaks iluduskonkurssi. Siin on mõistetav ka Põhjamaade mõju, kus äriplaanide põhjal jaotati UMTS litsentsid. Iluduskonkursi pooldajad apelleerivad tavaliselt tarbija huvidele. Oksjoni puhul saab riik nende hinnangul küll palju raha, aga lõpuks peavad tarbijad operaatorite poolt tehtud kulutused kinni maksma kallimate tariifide ja kehvemate teenuste näol. Kuivõrd põhjendatud on need argumendid ja kuidas peaks Eesti riik lähenema sellele küsimusele?

UMTS litsentside müük on sarnane riigiettevõtte erastamisele. Seega lasub Eesti riigil vastutus müüa UMTS spektrum selle õige, st turuhinnaga ning toetada tervet konkurentsi litsentsi soovijate ja tulevaste omanike vahel. Võrreldes iluduskonkursiga aitab oksjon riigil kõige kindlamini realiseerida spektrumi eest turuhinda. Piisavalt kõrge osalejate arv tagab, et spektrum ei müüda võileiva hinnaga. Õieti korraldatud oksjon on läbipaistev: osalejatel on üheselt mõõdetavad mängureeglid ning oksjoni korraldaja poolne pettus on välistatud.

Seevastu iluduskonkursil on hind vaid üks paljudest kriteeriumidest, mis tähendab, et mitte konkurents, vaid riik määrab võitjad ning hinna. Iluduskonkurss on seega subjektiivne. Operaatori võimalus väljakäidud lubadustest taganeda on väga suur, samuti annab iluduskonkurss suuremad võimalused korruptsiooniks või selles kahtlustamiseks.

Oksjonil makstud kõrgem hind ei tõsta mobiilside tariife ning pole halvem tarbijale. Minevikus väljakäidud summa ei mõjuta operaatori jooksvaid kulusid, mistõttu hinnad kujunevad eeskätt nõudluse ja konkurentsi survel. Eriti kehtib see mobiilside puhul, kus kõneminuti otsene omahind on nullilähedane ja operaatoritel on palju mänguruumi sellise tariifi määramiseks, mis suurendab kasumit. Operaatoril pole mingit põhjust tõsta tariife selleks, et katta mineviku kulutust litsentsi eest juhul, kui selle kõrgem tariif vähendab käivet.

Sarnane mõttekäik kehtib ka investeeringute osas: eeldades, et operaator on ratsionaalne ning ei maksa litsentsi eest rohkem kui ta ise ning kapitaliturg seda väärtustab, tagab operaator ligipääsu kapitalile, et investeerida UMTS infrastruktuuri ja teenuste arendamisse just niipalju kui vaja. Sellises olukorras võib oksjon iluduskonkursiga võrreldes isegi kiirendada investeeringuid, kuna kõrgem litsentsi hind teeb litsentsi kasutama jätmise kulukamaks.

Seega on tõenäoline, et oksjoni puhul võidab kõige rohkem tarbija. Iluduskonkursi puhul seevastu on ainuke selge võitja operaator, kellel seniste kogemuste põhjal on õnnestunud hankida litsents tasuta või alla turuhinna.

TÕSTAB ELATUSTASET VÕI MÕTTETU LUKSUSTEENUS? Vaatamata elevusele, mis on tekkinud UMTS ümber, kaheldakse siiani selle nõudluses. Kui optimistid väidavad, et UMTS puhul on tegemist revolutsioonilise ja elatustaset tõstva tehnoloogiaga, siis skeptikute arvates on see luksusteenus, mida iseloomustab kõige paremini võimalus mobiiltelefoniga videoklippe vaadata.

Olukorras, kus Eestil on tunduvalt kiireloomulisemaid prioriteete, ei pruugi UMTS tehnoloogia subsideerimine erapooliku iluduskonkursiga olla põhjendatud. Seevastu õigesti korraldatud oksjon võimaldab riigil toetada uue majanduse arengut turuprintsiipidest ja terve konkurentsi toetamisest lähtuvalt – põhimõtetest, mis on paljuski taganud Eesti senise edu.