Kollane meedia õhutab paranoiat riigi suhtes

Rein Sikk kirjutab tänases Eesti Päevalehes ilmunud analüüsis, et ajakirjanik on lugeja teener  ja kirjutab seda, mida lugeja tahab. Kuidas seda väidet hindate?

Igal juhul on tõene see, et kui ajakirjanik soovib kirjatööga oma arveid maksta, siis peab ta lugejaga arvestama. Paraku ei moodustu lugejad mitte ühtsest massist, vaid väga suurest hulgast erinevate väärtustega gruppidest ja niisamuti on ka ajakirjanduses endas vägagi erinevaid teemasid. Valikuvabadus ja eetika algab üheaegselt nii lugeja kui ka oma teemade valikust. Seejärel peab arvestama, et isegi tabloidmeedias on ühiskonnaelu rubriigid, kus tegelikult môjutatakse väga suure hulga inimeste arusaamist oma riigist. Enamalt jaolt näeb see välja nagu DNA seletamine 3. klassi loodusôpetuse tunnis, aga sellel on suur môju. Tahan sellega öelda, et kvaliteetmeedia käsitlused sisaldavad tihti arusaamislävendit teatud hariduse näol, aga samal ajal ei tohiks kehvema haridusega kodanikke jätta populismi lôugade vahele. Tean, see on idealism.

Kuid tagasi tulles küsimuse juurde. Ajakirjanikul on alati valimisvôimalus, ainult ta ei pruugi seda teostada mingi kindla ajakirjandusettevôtte raames. See on südametunnistuse küsimus. Ajakirjandusettevõte on aga samaaegselt palju enam sõltuv masside käitumisest ja lumepalliefektina kasvavast võõrandumisest. Eesti meedia on selle suurepäraseks illustratsiooniks ja sellest on juba vähemalt 15 aastat räägitud. 

Kas praegu domineerib ühiskonnas kollane meedia?
 
Kahtlustan, et praeguse infokülluse stuktuur peegeldab üsna reaalselt tegelikku vaimumaailma. Soovitud kvaliteetne, kompleksne vôi kunstiline informatsioon on täiesti olemas, aga võrreldes muu meedia massiga, ei paista see silma. Iseküsimus on meedia tegelikus mõjus. Suurt hulka kollast meediat ei tarbita ju informatsiooni saamiseks, vaid ainult meelelahutuseks, samal ajal kui olulised otsused tehakse oma kõige lähedasema tutvusringkonna vestluste baasil.

Kui uskuda, et killustunud ühiskonnas suureneb üksteisest võõrandumine, kus poliitikud istuvad oma mullis, ärimehed teises, kultuuriinimesed kolmandas ja talumehed veel ühes mullis, siis võib arvata, et meedias liigub tunnetuslikult vähem sidusust tekitavat informatsiooni. Ma olen aru saanud, et suur hulk otsustajatele olulist informatsiooni ei jõua enam suurde meediasse, kus seda moonutataks, vaid liigub väiksemates võrkudes, foorumites ja blogides jne. See tähendab, et väga suurt osa ühiselu otsuseid ei tehta mitte massimeedia põhjal, vaid alternatiivsete infokanalite põhjal. Seega võib öelda, et massi mõttes domineerib kollane meedia, aga tema mõju on ühetähenduslik ainult rahalise kasumi môttes. Muu informatsioon ei kao kuhugi, ta ainult muutub ja muundub. See on aine jäävuse seadus.

Millised on muu maailma suundumused meedias – kas valge ajakirjandus suudab kollasega võistelda?

Majanduslikult muutub see üha raskemaks. Digiajastu ei ole praeguseks veel suutnud välja töötada kuulikindlat ellujäämismudelit valgele ajakirjandusele. Sellest on ka meil varem kirjutatud. Isegi Ameerikas, kus turg on oluliselt suurem kui Euroopas, on erinevad fondid hakanud välja andma uuriva ajakirjanduse stipendiume, et see nähtus ei kaoks. Nii ehk teisiti ei toimu info vallas tagasipöördumist eilsesse päeva.

Kui ohtlik on kollane meedia ja kas see võib põhjustada ühiskonna vaimset mandumist, nagu kardetakse?

Klatšijutud on niisama vanad, kui inimkond. Meie ja kiviaja vahe on see, et klatšijutud on nüüd kirjasõnas. Kas see muudab midagi? Kas see, kui muistsel ajal oli Eestis vähem kollast meediat, tähendab, et siis oli vähem idioote? See ei ole kindel. Isiklikult leian, et mind ei häiri niipalju Paris Hilton, kui ühiskonna vôi riigi kohta jagatav vigane informatsioon. Seepärast arvan, et ka kollast meediat ei tohi lüüa ühe vitsaga.

Tõsi, ma näen kollase meedia kasvu vastastikuses sõltuvuses üldise heaolukasvu ja demokraatiast võõrandumise kasvuga. Kollane meedia õhutab üheaegselt paranoiat riigi suhtes, mida käsitletakse valdavalt skandaalide vôtmes ja samaaegselt pakub meelelahutust. Teiselt poolt näeme, et kogu arenenud demokraatias räägitakse, kuidas kodanikud on riigist võõrdunud ja väga paljud on käega löönud. Kumb oli enne, ei ole kindel. 

Milline võiks olla kollase meedia positsioon kümne või kahekümne aasta pärast – kas lugejate huvi tuntud inimeste eraelu vastu võib kusagile kaduda? Või skandaalijanu hoopis suureneb?

Info hulk on juba praegu saavutanud meedias küllastatuse astme. Kollast meediat vôib sinna juurde toppida, aga inimeste infotöötlemise kiiruses on piiratud. Vastus peitub eelkõige ühiskonna enese arengus. Kui ette kujutada ulmekirjanike antifantaasiaid, kus inimese elu on masinate ja seadustega nii ettemääratud, et tal ei ole palju võimalust enda ja ühiskonna saatuses kaasa rääkida, siis jääb järele loomulikult vaid meelelahutus. Kui aga vaadata Haitit, siis vaevalt, et seal praegu kollane meedia domineerib. Inimestel on olulisematki teha. Niisamuti ei usu ma, et haridussüsteemi olemasolul kaoks see 20% elanikkonnast, kes vajab alati veidi keerukamat informatsiooni maailma lahtimôtestamiseks. Niisama kindel nagu kollase ajakirjanduse püsimine ajaloos on ka nende skolastikakeskuste olemasolu, kus mungad räägivad lihtrahvale mõistetamatut keelt. 

Autor: Tuuli Aug