Klassivõitluse pseudoprobleem

Selle järgi jagunevad inimesed tööandjateks ja töövõtjateks ning kahe poole vahel käib armutu võitlus rahvusliku rikkuse jagamise ümber. Eestis on kaotajateks töötajad. Vähemalt arvab nii Pilvre.

Põhjusteks on siinsete ametiühingute nõrkus, töötajate loidus oma huvide kollektiivsel kaitsmisel ja muidugi ka töötajavaenulikud seadused. Pilvre toob positiivse eeskujuna näite hiljutisest Finnairi pilootide streigist Soomes, lisades, et ega Rootsi või Soome kapitalist ole loomult heldekäeline ja Põhjamaade kõrgem palgatase on ajaga välja võideldud.

Kuidas on asi tegelikult? Arvud kõnelevad teist keelt. Selgub, et näiteks 2008. aastal moodustasid Eestis töötajatele makstud hüvitised 51,4% Eesti sisemajanduse kogutoodangust, Soomes oli sama näitaja 49,4%*.

Eurostati abil tehtud võrdlus Euroopa riikide seas, olgu siis töötajatele makstud hüvitiste või kitsamalt palga kategoorias, näitab, et Eesti on tavaline keskmine Euroopa riik. Statistilisest keskmisest isegi kriipsu võrra heldem.

Meil läheb töötajatele mõnevõrra rohkem kui Soomes ja Norras ning mõnevõrra vähem kui Taanis ja Rootsis. Kindlasti ei saa aga öelda, et piruka jagamisel saaksid töötajad vähem ja tööandjad rohkem kui „euroopalik arusaam” ette näeb.

Muuseas, Eurostati kogutud andmetest ei paista üleüldse selget korrelatsiooni ametiühingute kandepinna ja tööseadustiku ning töötajatele minevate hüvitiste suuruse vahel. Kui Euroopa Liidu maade võrdlusse lisada

ka rikkamad riigid väljastpoolt – USA, Jaapan, Austraalia ja Šveits–, siis sisemajanduse kogutoodangut jagatakse tööandjate ja töövõtjate vahel igal pool üsna ühtemoodi. On paar erandit, kuid üldjoontes räägime samast suurusjärgust.

Tööandjad on rohkem kaotanud

Muidugi võib öelda, et need on 2008. aasta andmed ja praeguse majanduskriisi ajal on töötajad rohkem kannatanud. Näiteks eelmise aasta kolmandas kvartalis langes Eesti keskmine brutopalk 5,9%. Kuid ei maksa unustada, et Eesti majandus, firmade käibed ja kasumid on langenud samal ajal mitu korda rohkem. Isegi praeguse kriisi ajal toimuvas kapitali ümberjaotuses on tööandjad kaotanud suhteliselt rohkem kui töövõtjad.

Töö kaotanud inimese seisukohalt pole see muidugi lohutus, et mõnest miljardärist on vahepeal saanud miljonär, kuid majanduses toimuvate protsesside täpsem mõistmine on oluline. Asi ei ole mitte selles, et Barbi Pilvre annab õigele küsimusele vale vastuse, vaid selles, et algusest peale esitatakse vale küsimus.

Eesti probleemiks ei ole ebaõiglus piruka jagamisel, vaid piruka suurus. Eesti ei jaota siin loodud lisandväärtust teistmoodi kui vanas Euroopas kombeks. Nii ei maksa ka uut palgakasvu loota tugevamatest ametiühingutest ja lisandväärtuse „õiglasemast” jagamisest, vaid vastusest küsimusele, kuidas kasvatada Eestis loodavat lisandväärtust. 

*Siin ja edaspidi andmed Eesti ja Soome statistikaametist ning Eurostatist