KIVISILDNIK: popsimentaliteet, mitte suur raha
(7)
Tuhandekroonine? Popsimentaliteet, mitte suur raha. Kui tahame minna ajalukku tõeliselt grandioosse kupüüriga, siis teeme rahatähe millel on 10 astmes 100 krooni.
Kellel on üldse vaja suuri kupüüre? Ainult altkäemaksuandjatel ja võtjatel. Rahapada ei peaks küll korruptsiooni edendamisega tegelema.
Mõnel pool tõesti ei saa kaardiga maksta nagu bussides aga seal on vaja ikkagi ainult peenraha, nagu ka rannas jäätise ostmiseks. Kõik normaalsed asjad saab aetud kaardi või ülekandega.
Mis puutub Lennart Merisse, siis Andrus Kivirähk on temast parem kirjanik ning Mart Juur on nii parem kirjanik kui ka parem modell. Mina arvan, et kui teha uus raha, siis tuleb see pühendada vanimale üles kirjutatud eestikeelsele avaldusele: laula, laula, pappi! Selleks sobib aga paremini peenraha – rahvuskultuuri raudvara peab olema laiadele massidele kättesaadav.
Kui aga lähtuda praktilistest vajadustest, siis tuleb ennast ette valmistada ebaterveks olukorraks, kus peenrahal on väärtus. Eks ole euromüntidel erinevalt eesti sentidest peale kauni kõla ka toime maksevahendina. Minu ettepanek oleks kõrvaldada käibelt kahekümneviiekroonised ja väiksemad kupüürid, ning asendada nad müntidega.
Kahekümne viie kroonine münt on umbes sama mis kaheeurone, kahekümne eurosendisest peenemad pudinad aga kadugu aegamööda käibelt – nii harjume euroraha väärtust tundma.
Kaaluda tuleb ka kupüüride ümberarvestamist. Viiesajasele jäägu Jakobsoni molu aga talle olgu märgitud ka väärtus eurodes, st viiesajane olgu uutes väljaannetes 31,9 eurot, sajakroonine aga 6,4 eurot jne.
Üleminekuperioodil oleks taolistest kupüüridest ja müntidest palju kasu. Kui midagi teha, siis nii, et sellest ka elu paremaks läheks, niisama rapsida pole mõtet.
- kommentaar on kirjutatud Indrek Mustimetsa artiklile "Lennart Meri portree tuhandekroonisele" -
 |
  |
 |
