Kirjad vaesusest

Kolm põlve vaeseid

•• Olen 32-aastane mees ja elan koos emaga ühes 40 aastat tagasi sovhoositöötajatele ehitatud kortermajas. Ema oli lihttööline, ühistu tassiti laiali, suure vaevaga sain 10 klassi täis ja oligi kõik. Et minu onu jõudis enne surma mulle veel korvipunumise selgeks õpetada, siis olen end alates 1993. aastast peamiselt sellega toitnud. Varasemal ajal olin ümbruskonnas heinatöödel lehmapidajatele abiks, aga nüüd pole enam neidki. Ametlikult ma end korvipunujana arvele pole võtnud: keskmine kuuteenistus on vaid 2000–2500 krooni. Meie korter on väike: kaks tuba, esik, WC ja köök kokku on 36 ruutmeetrit, kuna mul töötuba pole, pean töötamiseks kasutama kööki. Hädasti kuluks ära ahiküttega kolmetoaline maja koos 1–2 hektari maaga, siis ma saaksin ühest toast teha töötoa ja igal ajal töötada. Praegu ma ei saa töötada ajal, mil köögis tehakse süüa või pestakse pesu. Kui ma saaksin igal ajal töötada, saaksin korve kas või välismaale müüa – pakkumisi on tehtud, aga kuna ma praegu ei saa töötada üle nelja-viie tunni päevas, ei suuda ma nii palju neid valmistada, kui tahetakse. Mulle on koguni pakutud, et „toome sinu juurde turistid, vaatavad korvitegemist ja ostavad kaasa ka” –, aga mul ei ole selleks ju praegu ruumi!

Oleks mul oma maja, siis saaksin ka aiakraami ise kasvatada ning mõelda naisevõtu ja laste peale. Kuhu ma praegu naise ja lapsed paneksin? Tuppa ei mahu praegu kaheinimesevoodigi ära.

Eestis pandi vaesusele alus nõukaajal ja algas see kolhooside-sovhooside lihttööliste peredes pärast iseseisvuse taastamist. Kontoritöötajad tassisid kolhoosid lagedaks, lihttöölistele jäid tühjad pihud ja laudarusud. Kõige rängemini tabas see neid lastega inimesi, kes olid tol ajal veidi üle 30 ning kel polnud ei maju ega metsi tagasi saada. Mees karjak-traktorist, naine lüpsja, mõlemad elavad koos lastega kuskil töölistele ehitatud kortermajas – ühtäkki polnud kummalegi tööd. Uutesse taludesse said tööle vähesed, aga mida pidid tegema ülejäänud? Kuhu sa ikka lähed ilma rahata? Tuli hakata elatuma juhutöödest ja toetustest. Aga lapsed? Tühja kõhuga ja kaaslaste mõnituste saatel („Sul polegi tosse, dresse, pleierit!”) lastel õppimine ei edenenud, kuidagi lohistati üheksa klassi läbi ja kõik. Nemad ongi uus – teine põlvkond Eesti vaeseid, kelle vanus jääb veidi üle 25 eluaasta. Nad said üheksa klassi läbi, rohkemaks polnud raha ja tuli hakata tööle, et vanemaid toita. Millist tööd neile pakkuda oli? Talud olid pisud kosunud, sai karjuseks, lüpsjaks, põllutööle või metsa. Tihti tuli olla rakkes ametliku lepinguta – kui vedas, said raha, kui ei vedanud, siis mitte. Vanematest töötutest, kel tervis polnud korras, said tihti pudelikorjajad. Paljud lõid käega ja hakkasid jooma.

Kui varem olid maal kortermajade ümber maalapid, kus sai üht-teist ise kasvatada, siis nüüd tuli hakata kõike ise ostma: kolhoositöölistele mõeldud elamud olid ju ehitatud kunagistele talumaadele. Omanikud said need tagasi ja nüüd pole ümber maja ühtegi peenrasiilu, kus midagi kasvatada saaks.

Peagi on ellu astumas kolmas põlvkond vaeseid – praegu käivad nad koolis, hakkavad varsti 9. klassi lõpetama. Neil pole muud valikut kui hakata lihttööliseks – edasiõppimiseks pole raha.

Mis oleksid nende probleemide võimalikud lahendused?

Esmalt, transport. Paljudel inimestel pole raha auto ülalpidamiseks – seega sõltuvad nad ühistranspordist. Paljudesse küladesse saab aga ainult nn koolibussiga. Sellega saab sõita hommikul kella kaheksaks vallakeskusesse, tagasi umbes kella 14 paiku pärastlõunal. Ongi kõik. Laupäeval-pühapäeval ja koolivaheajal liiklust pole või kui, siis üks-kaks korda nädalas. See tähendab, et kuskil kaugemal tööl käia ei saa, samuti ei pääse maakonnakeskusesse arsti juurde, teatrisse ega kinno.

Kui perearst kirjutab saatekirja maakonnakeskusesse eriarsti juurde, siis kuidas sinna pääseb? Ütleme, et saad koolibussiga vallakeskusesse, seal on tund aega ootamist, enne kui buss läheb maakonnakeskusesse. Aga mida ma tegema pean, kui vallast väljub minu kodukanti ainuke buss kell 14, aga maakonnakeskusest ei jõua buss selleks ajaks valda? Perearst võib välja anda sada saatekirja, aga kui inimene minna ei saa, siis ei saa. Kui kellelgi on auto, siis nemad sõidavad tööle varahommikul ja tulevad tagasi õhtul 20–21 paiku. Ja siis imestatakse, et rahvas on haige ja ei käi õigel ajal end arstile näitamas. Teatrist, kinost, kontserdist ei maksa rääkidagi. Näide: elan Viljandi maakonnas Abja vallas ja tahan minna teatrisse või kontserdile. Viimane buss Abja kanti väljub Viljandist kell 20.50. Aga teater algab kell 19, kontserdid veelgi hiljem – ei mängi välja! Mul pole ka linnas sugulasi ega tuttavaid, kelle juures ööbida ja majutusasutuse arvet ei vea välja. Viimati käisin ma kultuuriüritusel 1993. aastal.

Ja kui lapsed tahavad koolis klassiga kuhugi minna, siis osavõturaha saab ehk kokku, aga pärast tuuakse nad bussiga ju ainult vallakeskusesse ja nad peavad ise vaatama, kuidas edasi saavad – ilma autota tuleb kõndida 5–10 kilomeetrit.

Selle olukorra lahendaks, kui koolibuss teeks ühe ringi veel millagi 16–17 paiku, ning selleks et inimesed saaksid teatris käia, võiks üks ring olla ka 23–24 paiku õhtul või veelgi hiljem. Ka maakonnakeskusest võiks vähemalt reede ja laupäeva õhtul käia buss igasse vallakeskusesse väljumisega umbes kell 11–12 õhtul – nii saaks ka maarahvas kultuuri juurde.

Selliste bussiliinide abil saaksid inimesed käia ka täienduskoolitustel ja ümberõpetel. Praegu muudkui öeldakse: käige ümberõppel, täienduskoolitusel, tasuta saab! Aga need toimuvad ju maakonnakeskuses, enamasti lõunasel või õhtusel ajal. Seega ilma autota maainimene seal osaleda ei saa. Või siis toodagu need koolitused vallakeskustesse ja hommikusele ajale.

Riik soovitab, et hakake ette-võtjaks, looge endale ise töökoht. Aga sel pole eriti mõtet. Kõige loogilisem võimalus ise ettevõt-lusega tegeleda on FIE-ndus. Aga hiljuti käänati FIE-dele sotsiaalmaks miinimupalga pealt ehk kvartalis üle 2000 krooni. Aga alustav FIE ei teenigi nii palju.

Vaja oleks ka seda, et ravimid muutuksid odavamaks: tööta inimesed ja üürikorterites elavad pensionärid lihtsalt ei suuda neid osta. Nägin ise pealt, kuidas pensionär, kelle kuu sissetulek pärast üüri ja kommunaalmaksete tasumist oli 350 krooni, viskas retsepti prügikasti, kui sai apteekrilt teada, et tema ravim maksab 400 krooni.

Priit, Abja vald

Avada supiköögid

•• Minu ettepanekud vaesuse likvideerimiseks on järgmised:

Avada igas linnas supiköögid. Võru linnas seda ei ole.

Maapiirkondades kasvatada teravilja, liha, kartuleid, köögivilja – mitte vedada seda kaupa Eestisse väljast.

Toimetulekutoetust tõsta inimese kohta vähemalt 3000 kroonini ja alampalk tõsta 5000 kroonini kuus.

Suurendada eksporti.

Kehtestada astmeline tulumaks. Madalam tulumaksumäär võiks olla 20%, 20–30 tuhande kroonise palga puhul 25%, 30–40-tuhandese palga puhul 35% ning üle 40 tuhande teeniva inimese puhul 45%.

Mitte maksustada tarbimist kõrgete aktsiiside ja käibemaksuga, viia käibemaks tagasi 18 protsendi juurde.

Pensionär Paul A.

Lapsed ei saa kunsti õppida

•• Ma tahaksin ka nii elada, et puhkuse ajal võiks kuhugi reisida, et korteris saaks remonti teha ja sisustust vahetada. Ma tahaksin, et lapsed saaksid meelepärases trennis käia ning muusikat ja kunsti õppida. Mitte tasuta, vaid mu palk peaks olema piisav, et selle eest saaks tasuda.

Ma töötan Selveris saalitöölisena ja käin veel öösiti koristamas, aga siplen ikka palgapäevast palgapäevani. Vahel jääb mõni arve veel maksmata ja olen pidevas hirmus töökoha kaotamise pärast. Paaniliselt kardan haigeks jääda, et siis ei jõua koristada – kui puuduma jääd, leitakse kohe uus asemele. Ja inimesed on nii kurjad ja ütlevad halvasti. Poes kohe näed juba eemalt ära, et mõni tulebki end sinu peal maandama – teab, et müüja peab viisakalt kõike taluma. Mina enam ei usu, et elu võiks ilus olla.

Liia

Tahaks pisikesi naudinguid

•• Inimestel pole raha paljudeks vajalikeks asjadeks: hambaraviks, uuteks riieteks, jalanõu-deks. Aeg-ajalt võiks ju käia teatris-kohvikus, aastas käia korra spaas.

Mul läks pesumasin katki ja eelarves oli selline auk sees, et mitu kuud andis veel lappida tagantjärgele. Samal ajal olen kõrgharidusega ja töötan kaubanduses vastutusrikkal ametikohal. Mu palk ei ole Eesti keskmine, vaid natuke rohkem. Mul on kaks last, koer, kass, väike maja ja auto (mis on kahjuks hädavajalik).

Mis siis rääkida nendest, kellel on ka näiteks kaks last, aga töötavad miinimummiinimumpalga eest – ma ei suuda ära imestada, kuidas nad üldse ära elavad. Millal hakkavad Eesti inimesed elust rõõmu tundma, selle asemel et pidevalt muretseda töö kaotamise pärast. Rõõmsas elus peavad olema pisikesed naudingud, et energiat koguda ja olla suuteline hästi tööd tegema. Eesti rahvas elab naudinguteta elu –  elu lihtsalt elusolemise pärast.

Naine, 36, väikelinnast

8000 krooniga elab ära

•• Miks meil on 100 000 töötut? Äsja gümnaasiumi lõpetanud saadavad CV-sid, kus palgasoovid algavad kümnest tuhandest. Aga see aeg, et iga suvaline hariduseta mats kümneid tuhandeid teenis, on loodetavasti läbi.

Minul endal on bakalaureuseharidus ja hunnik täienduskoolitusi, aga brutopalk on väiksem kui 8000 krooni kuus. Aga ma ei kurda. Mul on töö, mis mulle meeldib, töökoht asub suhteliselt kodu lähedal, käia saab jala, toitlustus seal on odav, riided ostan kaltsukast.

Samal ajal on mul kolleeg, kes teenib üle 10 000 krooni kuus ja viriseb kogu aeg, et tema vajadused on suuremad kui praegused võimalused.

Inimesel on valida, kas leida olemasolevast üles positiivne ning eluga rahul olla või võtta midagi ette oma olukorra parandamiseks, mitte niisama vinguda.

Naine, 37

Tahaks hambaarstile

•• Olen kahe lapsega üksikema ja ma elasin sõna otseses mõttes mitte millestki, kuna eelmine töökoht kahjuks kadus masu tõttu. Saatsin kümneid CV-sid ja lihtsalt ei saanud tööd. Lõpuks leidsin Tallinnas miinimumpalgaga töö.

Elan nii, et tasun arveid vastavalt sellele, mis on kriitilisem. Millestki sellisest nagu spaapuhkus ei saa ma unistadagi. Oleks hästi, kui suudaksin kõik arved tasuda õigeaegselt ja käia hambaarstil.

Naine, 31

Tööd teha ei taha keegi

•• Otsisin väikefirmasse töötajaid. Nõudeks olid erialane haridus ja varasem töökogemus. Ja tulemus? 20 CV-d, millest küm-me olid õnneotsijatelt (iga aasta kaks korda kohta vahetanud, ei vastanud haridus, mõned nõudsid ka elamispinda). Kaheksa inimest tuli vestlusele, neist kolm ei vaadanud mulle vestluse ajal kordagi silma. Neist kaheksast omakorda kaks küsisid otse musta palka, et ikka töötutoetus ka säiliks. Ja kaheksast viis arvasid, et alla 8000 bruto nad üldse ennast ei liiguta. Järele jäi kolm inimest. Ma ikka imestan jätkuvalt, kus meil need 100 000 töötut on?

Naine, 50

Kirjutan ja loen luubiga

•• Kui mul oleksid head prillid, kirjutaksin palju enda elust. Praegu olen ma sunnitud lugema luubiga – loen luubiga ajalehtesid. Aga saan lugeda vaid mustvalget kirja, sest värvid hakkavad silmadele.

Ega poliitikud ei saa meid, vaeseid, aidata. Meie korter on külm ja vilets, vajab kõvasti remonti. Aga raha ei ole. Suvel on siin väga ilus elada, aga talvel on väga külm. Pliit ja ahi on talvel kuumad, aga sooja ei pea. Köök on nii väike, et sinna vann sisse ei mahuks. Pesta ei saa.

Valentine

Ma ei tundnud end enam ära

•• Olen juba üle aasta olnud töötu. Mulle oli töö mu elu. Rügasin nii mis hull, tegin ületunde. Tahtsin olla parim. Kui mind päevapealt koondati, oli see jube. Ligi kuu aega olin hommikuti ärevil, et mismoodi ma ei pea tööle minema. Kuidas mind enam ei vajata, kui vanasti ei saadud minuta tööl hakkama, kogu aeg helistati ja küsiti nõu? See oli valus. Mul oli ka korterilaen kaelas. Hirmust tuleviku ees panin korteri kohe müüki, aga keegi ei soovinud osta. Üks hullemaid asju oli see, et ma ei saanud endale enam midagi lubada – ei ilusaid riideid ega meiki, kui see otsa sai. See oli jube. Umbes neli-viis kuud pärast töökaotust ei tundnud ma end enam peeglist ära.

Kuid õnneks oli minu kõrval mees, kes kutsus mu enda juurde elama ja toetas materiaalselt. Hakkasin end tasapisi taas väärtustama ja sirge seljaga käima. Ka ülikooliõpingud pakkusid tegevust. Nüüd paistab mu elus päike, olen beebiootel. Karjääri tõttu edasi lükatud lapsesaamine on nüüd päevakorras ja ma võtan seda kui uut töökohta. Usun, et olen nüüd parem lapsevanem, sest mu väärtushinnangud on paigas. Nii head meest poleks ma iial osanud enda kõrvale loota. Nagu öeldakse – kui sulgub üks uks, siis avaneb teine.

Tundmatuks jääda soovinud naine