Kes on kannatanu?

Austuses Estonia teatri ja muusiku vastu olen kindel, et nad suudavad pakkuda väga head muusikalist elamust. Kas see on ka kontserdi eesmärk? Kindlasti, kui vanahärra Kuslap oleks süütult kannatanud.

Milles siis lugupeetud artisti kannatus seisneb? Selles, et muusika, mis talle ei meeldi, oli liialt vali veerand tundi pärast ametliku öörahu algamist. Aktiivse kodanikuna tungis ta  kurjategijate korterisse, hoidis kambajuhil hirmununa kõrist kinni ja vastupanu kohtamata viskas kaabakaid jalanõuga. Õnnetuseks ei põhjustanud see löök kehavigastusi, kuid samal ajal sai rahurikkuja ikkagi karistuse – päti sõrm lömastati. Paraku oli Meeletu Rüütel sunnitud Eesti ebademokraatlikus õigussüsteemis minema kokkuleppemenetlusele. Õnneks pole tema kolleegide ja austajate seas õiglustunne hävinud ning nad toetavad teda nii meediakampaaniaga kui ka rahaliselt.

Emad-isad, mida me selle loo põhjal järeldame ja oma lastele õpetame? Esmalt muidugi seda, et kui keegi meie lapsele liiga teeb, siis on kõige õigem ise esimesena füüsilist jõudu kasutada, pole mõtet rääkida ega politsei poole pöörduda. Selle asemel tuleb Meeletu Rüütli kombel võitlusesse tormata.

Lisaks on väga oluline teada, kes meie lapsele liiga tegi. Kui selleks osutus tuntud inimene ja temal või tema sõpradel on meediajõudu, siis jätame juhtumi pere teada, sest hilisem meedia- ja muu kampaania kujundab ühiskondliku arvamuse, mis saab perele raskeks katsumuseks.

Ka peame alati kaaluma, kelle süütegu ja selle tagajärg on tähtsam. Näiteks kas lapse jääv kehavigastus või „ohvri” rikutud öörahu. Siin tuleb jällegi pöörduda eelmise õppetunni juurde – tuntud inimese 15 minutit öörahu on tähtsam kui see, et teie laps võib-olla ei saa mõnda elukutset tulevikus valida, kuna tal puudub tükike kehaosast. Võib-olla on teie lapsel annet saada klaverimängijaks või neurokirurgiks, kuid see pole oluline, kui teie last ründab tuntud inimene.

Õppida vabandust paluma

Lõpuks on ääretult tähtis õpetada oma lastele elus läbilöömist. Selleks on vaja igas olukorras teada, „kes”, mitte „mis”. Kui näed või koged ülekohut või vägivalda, siis esmalt tee kindlaks, kes on vägivallatseja, ja kui too on mõjuvõimsam kui sina, siis ole vait ja hiili minema, kui võimalik (oma kodust on muidugi raske põgeneda). Ent süüdi jääd sa nagunii. Ning vanaemad-vanaisad, teie saate lastelastele rääkida, kuidas see süsteem toimib, sest teie mäletate seda riigikorda paremini, kus olid võrdsed ja veel võrdsemad.

Ja muidugi oleks hea, kui kõigist meie lastest kasvaksid tuntud inimesed: siis on neile palju lubatud ja nad ei pea iial vabandust paluma, kui kellelegi haiget teevad.

Kallid emad-isad, vanaemad ja vanaisad, kellele eeltoodu tundub õõvastav! Meil ei ole tuntud inimestega võrdväärset jõudu olla meedias ja kampaaniaid korraldada. Aga meil on oma kodu, armsad lapsed ja lapselapsed. Me kõik oleme kasvades teinud vigu ja neist õppinud. Visaku esimene kivi see, kes pole nooruses tilkagi alkoholi võtnud, valjult muusikat kuulanud või teinud mõnda muud rumalust, mis vanemaid või kaaskodanikke häirib.

Arutagem kodus nn Kuslapi juhtumit ja õpetagem lastele, et rääkimine on parem kui löömine! Julgustagem oma lapsi astuma ebaõigluse ja ülekohtu vastu ka siis, kui vägivallatseja on tuntud ja tugevam! Õpetagem neid uskuma riiki ja meie õigussüsteemi, austama teisi inimesi ja paluma vabandust, kui nad on kellelegi liiga teinud!