KATRIN SAKS: uus sotsiaalminister – kas tõesti parim valik?

Kuigi ministri esmane mure peaks olema pensionärid, lastega pered, puuetega inimesed ja tervishoid, räägib ta sellest, et suuremad kaotajad tööturul on meie eksportivad ettevõtted.

Piinlik on ka ministri suhtumine töö kaotanud kümnetesse tuhandetesse Eesti inimestesse, kes tema arvates justkui tahavad töö tegemise asemel “riigilt raha kerjata“.

Kas sotsiaalminister tõesti arvab, et Eesti sotsiaalsüsteemi on võimalik kuritarvitada samamoodi nagu näiteks Lääne-Euroopas, kus miljonid elavad sotsiaaltoetustest, sest nii on elujärg parem kui tööd rabades?

Ehk on probleem selles, et meid on õnnistatud väheste teadmiste ning nõrga empaatiavõimega ministriga?

Kitsal ajal krediiti

Samas on Sotsiaalministeerium lubanud tagada peredele vajaliku riigi toe. Selle on küll Reformierakond vaidlustanud, öeldes, et praegune süsteem ei aita vaeseid. Õige ta on, sest universaalse lastetoetuste süsteemi mõte on kõiki lapsi väärtustada, anda nö perele väikest krediiti sel perioodil, kui lapsed kasvavad ning kulud kõige suuremad.

See summa on tagasihoidlik, aga moodustab siiski umbes 10% sellest, mida pered keskmiselt kuus lapsele kulutavad, nii et naeruvääristada pole seda põhjust. Teiseks on ju neil, kes seda ei soovi, võimalus toetusest alati loobuda. Ega raha pangaarvele vägisi ei kanta.

Vaesuse vähendamiseks peavad olema toetussüsteemid riskigruppidele, kelleks olid Eestis nii üksikvanemad, kui ka lasterikkad pered. Kirjutan “olid”, sest kui enne oli iga viies Eesti laps vaesusriskis, siis täna on oht, et vaesus hakkab kummitama ka siiani korralikult toime tulnud peresid.

Seega tuleb mõelda lisameetmetele. Pikka aega on Eestis püsinud seisukoht, et vaesuse vähendamiseks piisab ainult majanduskasvust. Kuid tegelikult ei kehtinud see varem, ega kehti ammugi nüüd. Kust lisaraha kokku kuivanud eelarve tingimustes leida?

Ainukese reaalse võimalusena näib ümberjagamine süsteemi sees. Vanemahüvitisele kuluvad 2,3 miljardit krooni on selgelt ebaõiglaselt suur summa, võrreldes kõikidele teistele lastetoetustele kuluva 1,6 miljardi kõrval.

Suuremast solidaarsusest rääkides tuleks loobuda loosungitest ja alustada nende proportsioonide muutmisega. Teiseks tekitab minus hämmastust sotsiaalministri üldsõnaline vastus küsimusele tööturuameti ümberkorraldamise kohta.

Kõik, kes on kordki viimastel nädalatel töötukassa veebilehte külastanud, leiavad sealt teate, et valitsus on 2008. aasta detsembris heaks kiitnud vajalike seaduste eelnõu, mis liidab tööturuameti ning töötukassa alates selle aasta 1. maist.

Kuulge, see on ju juba kahe kuu pärast! Siit oht, et kogu aur läheb kahe organisatsiooni liitmisele ja vähem tähelepanu jääb kriitilisel ajal töötuile endile.

Euroraha rentslist alla?

Tingimustes, kus endal raha napib, jäävad kasutamata ka Euroopa Liidu abirahad. Kui üldiselt oli Eesti teiste liikmesriikidega võrreldes üsna tubli abirahade kulutaja, siis peaks meid panema mõtlema tõsiasi, et eelmisel eelarveperioodil jäi kasutamata 80 miljonit krooni, eelkõige just Sotsiaalfondi raha.

Täna pole pilt parem: hetkel on näiteks probleem programmi "Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine 2007-2013" rakendamisega. Avatud taotlusvoorudes suhtlesid projektid võitnud MTÜd otse Euroopa Sotsiaalfondiga ja asi sujus.

Aga sellest hetkest, kui programmi rakendajaks hakkas Tööturuamet, algas teenuse pakkujate ja teenuse saajate jaoks taandareng. Mõningad näited: korraldatakse hankeid, mis on pakkujateni viidud ettevalmistuseta ja kiirustades; kuulutatakse hanked välja ning tühistatakse päev enne tähtaega; öeldakse sõlmitud leping pakkujast mitteolenevatel põhjustel ühepoolselt üles.

Professionaalsusest see just ei räägi. Ja just see vajaks uue sotsiaalministri erilist tähelepanu, sest olukorras, kus iga päev jääb sadu inimesi tööta, tuleks teha kõik, et nende aktiivsust erinevate projektidega alal hoida. Loobujad saavad tõepoolest koormaks kõigile meile.