KATRIN SAKS: ETV teist kanalit võiks rahastada reklaamist

Pealesunnitud säästukampaanias tunduks see ehk mõistlik, kui kokkuhoiu taga ei kummitaks juhtiva koalitsioonipartei aastatepikkune suhtumine avalik-õiguslikku ringhäälingusse ja suutmatus mõista selle rolli ühiskonnas. Lõpptulemust ei muuda palju see, kas suhtumine tuleb turufundamentalistide lühinägelikkusest või erakanalite tugevast lobist, mille ilmekaks näiteks on nende litsentsitasude kaotamine majanduskriisi tingimustes. Selle taustal rääkida rahapuudusest teise kanali avamiseks on eriti küüniline.

Kui asi on rahas, siis soovitan teist kanalit hakata rahastama reklaamituludest.

Kuigi mulle meeldib reklaamivaba ETV väga, pean ma teise kanali avamist sedavõrd oluliseks, et teeksin siin kompromissi. Muidugi ei kujuta ma ette kommertskanalitele iseloomulikke reklaamipause, mis venivad pikemaks kui parasjagu näidatav film, aga mõõdukas koguses reklaami päästaks rahapuudusest. Pean teist kanalit oluliseks, et täita paremini televisiooni rolli avaliku teaberuumi kujundajana eeskätt elanike jaoks.

Euroopa avaliku ringhäälingu organisatsioonidest rahastab enamik oma telekanaleid mitmest allikast: maksumaksja rahast (loamaks, riigitoetus, avalikud fondid) ja eetriaja müügist reklaamijatele. Ainult loamaksust või riigitoetusest finantseeritakse rahvusringhäälingut seitsmes riigis: Ühendkuningriik, Põhjamaad (Soome, Rootsi, Norra, Taani), Belgia flaami televisioon VRT ja Eesti. Kuuldavasti võib siia nimekirja lisanduda ka Prantsusmaa, kus president on algatanud kampaania reklaami väljaviimiseks rahvuslikust telekanalist.

Samas on Eesti selles nimekirjas peaaegu ainuke riik, kus rahvusringhäälingul on vaid üks telekanal. Kõigis teistes riikides on üleriigilise leviga üldauditooriumile suunatud kanaleid rohkem, lisaks veel väiksema leviga nisˇikanalid, mis on suunitletud temaatiliselt või regionaalselt.

Ühe telekanaliga rahvusringhääling on väga väikestel riikidel, näiteks Islandil, Maltal, Monacol ja San Marinol. Kõik need riigid rahastavad rahvusringhäälingut mitmest allikast. Üle miljonilise rahvaarvuga riikidest on üks kanal vaid Bulgaarias, Moldovas, Bosnias ja Hertsegoviinas, Valgevenes ning Eestis.

Seega on Eesti Vabariigi rahvusringhääling televisiooniväljundi mõttes samal õrrel Euroopa kõige madalama sissetulekutasemega riikide kanalitega. Kahepoolse rahastusskeemiga Bulgaaria ja Moldova on lisaks üleriigilistele üldkanalitele saanud võimaluse avada välisriikides elavatele kodanikele suunatud satelliitkanalid.

Huvitav on lisada, et teine ainulaadne riik rahvusringhäälingu mõttes on Luksemburg, kus avalik ringhääling eksisteerib ainult ühe kogukondliku raadiona ja avaliku ringhäälingu ülesanded on pandud RTL Gruppi kuuluvale CLT-UFA-le. Eesti on Euroopas täiesti ainulaadne riik, kus rahvusringhäälingu ainus seaduslik rahaallikas on riigieelarve ja kus on ainult üks telekanal. Seda viimast kriipsutab eraldi alla ka Euroopa Audiovisuaalne Observatoorium.

Unustatud õppetunnid

Paraku toob see ainulaadsus niimoodi kaasa meie avaliku teabe piiratuse ja ühekülgsuse, jättes tähelepanu alt välja suure osa ühiskonnast, kes räägib vene keelt. Ometi peaks ju nüüdseks kõigil selge olema, et kümne aasta  tagune ettekujutus sellest, et kohe-kohe hakkavad kõik siinsed mitte-eestlased eestikeelset meediat tarbima, on osutunud vääraks. Samuti peaks Pervõi Baltiiski Kanali edu auditooriumi hulgas kujukalt näitama, et traditsiooniliste Venemaa telekanalitega on võimalik konkureerida. Läinud kevadel saime tõsise hoiatuse sellest, kui lihtne on manipuleerida halvasti informeeritud massidega. Tänaseks on see kahjuks juba meelest läinud.  

Venekeelse auditooriumi paremat informeerimist soovitavad ka meiega sarnases olukorras olevad lätlased. Nimelt tõdetakse Läti teadlaste analüüsis “Võõrriikide mõjust Läti integratsiooniprotsessile”, et  tekkinud  on väga ebasoodne situatsioon, kus venekeelsed elanikud kaotavad järjest enam sihti ja väärtusi, mis on olulised Läti identiteedile. Lätlastele omast tõsist uuringut meil tehtud pole, kuid sealset soovitust tuleks tõsiselt võtta. Suunates pilgu tulevikku ja välistades kulunud arutlusi stiilis “aga eile nägin ma halba saadet”, peaks olema selge, et vajame telekanalit ETV2, mille üheks eesmärgiks oleksid saated venekeelsele auditooriumile – seda nii originaalprogrammi kui ka subtitreeritud korduste näol.