KATRIN OJA: Ajuvaba Eesti

Eestlased ei ole loll rahvas. Me oleme suhteliselt haritud, vabad religioonide tagurlikust painest, ahned ja töökad. Võib-olla just seetõttu on raske aru saada, et Eestit tõesti ohustab ajude äravool. Selline muretu suhtumine on inimlikust perspektiivist arusaadav: “Mina olen “aju” – mina olen siin. Sõber Ants on ka päris taibukas ja ei ole kuhugi kolinud, järelikult ei ole Eestis mingit ajude äravoolu.”

Kuid sellel sajandil on võitlus oskusliku tööjõu pärast läinud karmimaks. Omavahel konkureerivad Euroopa riigid, arengumaad, USA ja Jaapan. Kõikjal tehakse pingutusi – olgu selleks siis teadusraha toetusprotsendi suurendamine SKP-st, oskuslikke migrante soosivad viisapoliitikad või rahvusvahelised suhtlus-süsteemid, soodustamaks “äravoolanud” kodanike teadmiste kasutamist kodumaa hüvanguks ja nende tagasitoomiseks.

Muretu Eesti

Aga miks on Eesti nii muretu? Seni on olemas vaid teadus- ja arendustegevuse strateegia “Teadmistepõhine Eesti 2002– 2006”, mille järgi teadusraha osakaal SKT-st kasvaks 2006. aastaks 1,5 protsendini (hetkel on see Eestis alla 1%, EL-is 2%, USA-s ja Jaapanis 3%), ning teaduskompetentsi nõukogu loodud järeldoktorite institutsioon, mis peaks soodustama ajude ringlust ehk ajude tagasitulekut Eestisse.

Ajude äravool ei ole see, kui minnakse kuueks kuuks Iirimaale kalkuneid kitkuma, ega see, kui mingist kommertsuurimusest selgub, et 60% keskharidusega noortest on “kaalunud võimalust minna välismaale tööle”. Ajude äravool on haritlaste ja professionaalide lahkumine. Seejuures “aju” määratlus on väga konkreetselt haridustaseme ja rahvusvahelise erialade klassifikatsiooni järgi paigas.

Sotsiaalministeeriumis selle teemaga tegelev töötaja on mulle korra öelnud, et Eestis ei ole ajude äravoolu probleemi, sest arvuliselt ei ole prognoositav lahkujate hulk nii suur. Halloo? Lääne-Euroopas korraldatud uuringud on ammu näidanud, et arengu seisukohast on fataalne nn koorekihi – creme de la creme – ajude äravool. Lahkujate hulk võib olla küll väike, ent kui nende seas on teadus- ja ettevõtlusala võtmefiguurid, saab see Eesti arengule saatuslikuks. Pealegi on võrdlemisi jaanalinnulik, kui meie kõrgharidustasemega mikroriik püüab potentsiaalsete lahkujate protsendi arvutamisel tugineda suurriikide kogemusele.

Miks lahkutakse?

Kõrgelt kvalifitseeritud lahkujate tõuketeguriteks on ühiskonnas levinud väiklased väärtushinnangud ja ebameeldiv suhtumine teistesse inimestesse ning töötegemisse; teatud erialade madal arengutase ning vähesed investeeringud teadusesse; võimaluste vähesus ja aeglane elutempo. Mis aga on lahkujate tõmbetegurid, mis neid meelitavad uude kohta minema ja sinna paigale jääma? Selleks on “optimaalne keskkond” – nii töö kui ka eraelu mõttes. Näiteks USA-sse liikujad on toonud välja rahulolu töö- ja õppimistingimustega ning sealse ühiskonna saavutuspõhised väärtushinnangud, mis tagavad ausa konkurentsi ja karjääriredelil liikumise neile, kes seda väärt.

Selleks, et meie kõrgelt haritud, kogenud ja andekad Eestisse tagasi pöörduks, peame suutma pakkuda nende praeguse keskkonnaga võrreldavaid tingimusi. Kuna tagasikutsuva keskkonna loomine vajab suurte summade investeerimist, mis ei pruugi kohe võimalik olla, on seda enam vaja suunata energiat ekspatriaatide moraalseks ja teadmuslikuks sidumiseks Eestiga.

Ajude äravool ei ole pelgalt akadeemiline probleem, mängus on raha ja töökohad, kuna teadus tagab majanduskasvu IT, biotehnoloogia, ravimitööstuse jt innovatsioonisektorites – just nende valdkondade spetsialiste püüa-vad vastuvõtjamaad kõige enam. Selleks et töötada välja Eestile sobiv mudel ajude äravoolu peatamiseks või kompenseerimiseks, on vaja teha palju tööd nii teadlaste, poliitikute, eraettevõtete kui ka avaliku debati tasandil. Iga riigi ülesanne on kindlustada ajude juurdevool ja ringlus.

Katrin Oja, Tartu ülikooli meedia ja kommunikatsiooni magistrant