KATRIN-ÄDU METSAND: tundmatu maailm sinu kõrval

Ja veel? Ongi peaaegu kõik, mis puudutab sind liikumispuudeliste maailmaga. Siis, ühel päeval märkad sa, kuidas lapsevankriga ema aidatakse innukalt trolli, ratastoolis noormehest hoitakse aga targu eemale.

Prismas seisab konserviriiuli ees mees ja ootab midagi või kedagi. Käid tast kaks korda mööda, enne kui söandad küsida: ”Kas Teid huvitab midagi sealt ülemiselt riiulilt?” Muidugi, üks kalakonservikarp tahab proovimist, aga abipalumine on vahel väga raske. Seda enam kui ümberringi on kõik nii kiired ja nii terved.

Vanade ja väsinud jalgade valutamine viis mind mõttele, et üks ratastoolis noormees soovis nii väga, et ta oma jalgu tunneks. Oh, kui nad valutaksidki!

Kui vähe me tunneme maailma, mis on päris meie kõrval. Pole juhuslik, et paljudes puuetega inimeste organisatsioonides töötavad inimesed, kelle peres või lähedaste hulgas on keegi puudega. Alles siis kui asi hakkab puudutama meid endid, süveneme probleemi. Või vähemalt hakkame mõistma, et probleem on.

Tunnistan pattu, et vaatan seda Tantsud Tähtedega saadet. Mulle üldse meeldib peotants ja ma tunnustan inimesi, kes midagi uut tahavad ja suudavad õppida. Ja mul ei ole tähtis, on see tantsimaõppija spiiker või suursaadik. Ja muidugi tahan ma helistada, sest osa raha läheb.

Kas teie teate, kuhu läheb? Mart Sander kordab seda saatest saatesse püüdlikult – liikumispuudega lastele. Aga enamuse jaoks läheb See info ühest kõrvast sisse, teisest välja. Tähtsam on kes kellega ja kui palju.

Julgemata saatetegijatele tunnustuse kõrval õpetussõnu jagada, tahaksin siiski öelda, et üks tantsurõõmu demonstreeriv ratastoolitantsupaar võiks kasvõi mõne hetke jooksul teleekraanil vilksatades hoopis rohkem vaataja teadvusse jõuda kui saatejuhi koolitatud hääl.

Meie postkastidesse potsatasid need õnnetud postkaardid. Meid ajas vihaseks, et keegi suu või jalaga maalija teab meie kodust aadressi ja korterinumbrit, et kaasas on tšekk, mida me justkui ei pea maksma ja samas peame ka. Vihale ajab – tungiti eesti inimese eraruumi, palumata ja kutsumata. Võib-olla ollakse mujal maailmas sellega harjutud, meil mitte.

Ja siis kui asi hakkas vaibuma, kired rahunesid ja kõik võtsid teatavaks, et tõepoolest on meil Mella ja Tiia, kes maalivad varvastega, on tublid ja toredad inimesed ja kes saavad tollelt võõralt organisatsioonilt stipendiumi ja toetust, surus too eestikauge organisatsioon meie koju uue saadetise, tšeki õige viitenumbriga. „Tule taevas appi!” öelnuks selle peale kadunud president Lennart Meri.

Ärge tulge võõrasse kirikusse oma palveraamatuga, tundke ja respekteerige eestlase mõttemaailma, enne kui tormate peale oma eurohalastuse ja –heategevusega. Rikute ainult hea asja ära.
Ometi, nüüd teab terve Eesti, et on inimesed kes ei vannu alla vaid vaatamata oma raskele puudele, elavad ja loovad. Kas tõesti ka negatiivne reklaam aitab?

Kui sa tänavale lähed, ole ettevaatlik. Sinu kodu ei igatse sinule mõeldud ratastooli järgi. Ja kui sa näed keppide või karkudega liikujat, pea meeles, et see maailm, kus nemad elavad, on täpselt sinu oma kõrval, väga lähedal. Vahel ka liiga lähedal.