KATE OAKLEY: Loomemajanduse müüdid ja tegelikkus

Mit­mel Eu­roo­pa maal, Hii­nas, Sin­ga­pu­ris, Tai­wa­nis, Lõuna-Ko­reas, Aust­raa­lias, Uus-Me­re­maal ja Ka­na­das on al­ga­ta­tud po­lii­ti­ka, mis püüab ra­ken­da­da kul­tuu­ri­too­dan­gut ma­jan­du­se hüvan­guks. Ise­gi USA-s, kus loomemajanduse mõis­te on vä­he le­vi­nud, tun­nis­ta­tak­se laial­da­selt, et kunst ja kul­tuur an­na­vad nüüdsel ajal ma­jan­dus­kas­vu ja ma­jan­du­saren­gus­se mär­ki­misväär­se pa­nu­se.

Loomemajandus, mil­le all mõis­te­tak­se ta­va­li­selt ühes­koos kuns­ti, va­na ja uut mee­diat, muu­si­kat ning sel­li­seid tee­nin­dus­ha­ru­sid na­gu rek­laam ja ar­hi­tek­tuur, an­nab pal­ju­des maa­des 6–8% SKT-st. Värs­keim sta­tis­ti­ka Ees­ti koh­ta pä­ri­neb 2003. aas­tast: siis hin­na­ti loomemajanduse osaks 3% SKT-st, nüüdseks on sel­le osa­kaal tõen­äo­li­selt ju­ba suu­rem. Veel­gi täht­sam on, et loomemajanduse kasv on ol­nud teis­te ma­jan­dus­sek­to­ri­te omast kii­rem. See as­jao­lu on­gi jul­gus­ta­nud po­lii­ti­kuid nä­ge­ma just loomemajanduses tu­le­vast töö­koh­ta­de ja rik­ku­se al­li­kat.

Edukad väikesed riigid

Väi­ke­rii­ki­de – na­gu Ees­ti – jaoks muu­dab loomemajanduse köit­vaks suh­te­li­selt vä­he­ne ka­pi­tal, mi­da on va­ja mit­me­te sel­le ha­ru­de aren­da­mi­seks. Sa­mu­ti mõjub in­nus­ta­valt mõne tei­se väi­ke­se rii­gi edu sel­les val­las: Uus-Me­re­maa fil­mitöös­tus, Taa­ni di­sain, Ii­ri muu­si­ka. Näib, et kõigil neil juh­tu­del on kul­tuu­ri ra­ken­da­mi­ne ma­jan­du­se vank­ri et­te tä­hen­da­nud võitu nii kul­tuu­ri-ini­mes­te­le kui ka ma­jan­dus­te­ge­las­te­le. Mär­ki­ma peaks se­da­gi, et väi­kes­te rii­ki­de – eri­ne­valt suur­test, kel jät­kub res­surs­si eral­di loomemajandus­po­lii­ti­ka jaoks lin­nas ja maal – loomemajandus­po­lii­ti­ka on ter­vik­li­kum ning ar­ves­tab lin­na ja maa va­he­list seost, suu­tes võib-ol­la väl­ti­da lin­na­des­se koon­du­va kas­vu vas­tuo­lu­list mõju.

Prae­gu­ne ma­jan­dusk­riis on muut­nud mõned loomemajan-dust kõige enam üle võimen­da­vad väi­ted ta­ga­si­hoid­li­ku­maks. Töö­koh­ti kaob ja et­tevõtteid su­le­tak­se loovtöös­tu­ses sa­ma­moo­di na­gu mu­jal­gi. Kui muud ma­jan­dus­sek­to­rid ku­lu­ta­vad rek­laa­mi­le, uue­le mee­dia­le, di­sai­ni­le või uu­se­hi­tis­te­le vä­hem, saab loomemajanduski kan­na­ta­da. Ka ava­lik sek­tor on kär­pi­nud kuns­ti- ja kul­tuu­ri­ku­lu­tu­si.

Loomemajandus po­le kind­las­ti krii­si­kin­del. Kui­gi loomemajanduse kasv võib pä­rast krii­si põhja lä­bi­mist taas­tu­da, on prae­gu pa­ras aeg analüüsi­da mõnd jul­ge­mat loomemajandusega­ seo­tud väi­det.

Esi­me­ne neist puu­du­tab loomemajanduse de­fi­nit­sioo­ni, täp­se­malt sel­le põhjen­da­tust. Ter­min on kind­las­ti po­pu­laar­ne, kuid en­di­selt rää­gi­tak­se ka kul­tuu­ritöös­tu­sest, au­to­riõigus­te­ga kaits­tud töös­tu­sest, ela­mus­ma­jan­du­sest – pi­da­des kõigi nen­de pu­hul sil­mas enam-vä­hem sa­ma as­ja. Kas eri mõis­te­te kat­tuv ka­su­ta­mi­ne tä­hen­dab, et ini­me­sed püüavad sii­ralt mõis­ta ma­jan­du­ses toi­mu­vat muu­tust või on nad liht­salt kin­ni haa­ra­nud uuest po­pu­laar­sest sõnakõlk­sust? Kui ar­ves­ta­da, et loomemajandus on rii­gi­ti eri­nev (mõnel pool on soo­sin­gus di­gi­taal­sek­to­rid, teis­tes jäe­tak­se sel­lest väl­ja muu­seu­mid ja kul­tuu­ripä­rand), kas siis ek­sis­tee­rib rah­vus­va­he­li­ne kon­sen­sus küsi­mu­ses, mis õie­ti on loomemajandus? Ja kas sel­list kon­sen­sust oleks üld­se va­ja?

Kaa­lu­kam väit­lus käib küsi­mu­ses, mis laa­di töö­koh­ti loomemajandus õie­ti pa­kub. Väi­de, et te­ge­mist on au­to­noom­se­te, mo­ti­vee­ri­tud ja loo­valt mõtle­va­te töö­ta­ja­te­ga, kõlab mõnevõrra õõnsalt, kui mõel­da nen­de ini­mes­te üli­malt eba­kind­la­le töö­režii­mi­le.

Kunst on tra­dit­sioo­ni­li­selt ol­nud see osa ma­jan­du­sest, kus maks­tak­se keh­vas­ti; prae­gu näib, et ise­gi need loovtööd (näi­teks mee­dia), mil­le palk on tra­dit­sioo­ni­li­selt ol­nud kõrgem ja le­pin­gud kind­la­mad, põhi­ne­vad nüüd tih­ti aju­tis­tel ja hooa­ja­lis­tel le­pin­gu­tel. Mõnes sek­to­ris – na­gu vi­deomän­gu­de toot­mi­ses – va­lit­se­vad pi­kad töö­tun­nid ja mac­ho’­lik töö­kul­tuur, mi­da on kee­ru­li­ne kom­bi­nee­ri­da pe­re­kon­na­ga ja las­te kas­va­ta­mi­se­ga.

Uus müüt

Nüüdseks on loovtöö ise­loom päl­vi­nud suu­re­mat tä­he­le­pa­nu, kuid sel­le ase­me­le näib ker­ki­vat uus müüt: loovtöös­tus ole­vat ju­ba ole­mu­selt kesk­kon­nasõbra­lik. Ras­ke on kind­laks te­ha, kust müüt pä­ri­neb, ent sel­ge on, et se­da usu­tak­se tih­ti hoo­li­ma­ta vas­tu­pi­dist näi­ta­va­test fak­ti­dest. Suur osa di­gi­taa­la­jas­tu inf­rastruk­tuu­ri too­de­tak­se ja hä­vi­ta­tak­se aren­gu­maa­des, kus „e-jäät­me­te­ga” seo­tud ohud on hil­jaae­gu ha­ka­nud päl­vi­ma po­lii­ti­ku­te tä­he­le­pa­nu. Mee­diaet­tevõtted on vä­ga kau­gel „im­ma­te­riaal­se­te” too­de­te val­mis­ta­mi­sest, te­ge­li­kult kuu­lu­vad nad maail­ma suu­ri­ma­te saas­ta­ja­te hul­ka. Rek­laa­min­dus, tei­ne suur loovtöös­tu­se ha­ru, pro­pa­gee­rib üle­tar­bi­mist. Loovtöös­tu­se alus­ta­lad – sülear­vu­tid, Black­Ber­ryd, te­le­fo­nid, MP3-män­gi­jad –, mil­le kau­du loo­min­gut tar­bi­tak­se, on aga kok­ku to­hu­tud elekt­ri­tar­bi­jad.

Üks­ki eel­too­dud ar­gu­ment ei rää­gi sel­le ka­suks, et loomemajandust ei peaks näi­teks Ees­ti ma­jan­du­se aren­da­mi­se ka­va­des ar­ves­ta­ma. Kaht­le­ma­ta on loomemajandus olu­li­ne tu­le­va­se tööhõive ja tar­bi­misnõud­lu­se al­li­kas. Loomemajandus võib män­gi­da po­si­tiiv­set rol­li nii lin­na- kui ka maa­piir­kon­da­de taa­se­lus­ta­mi­ses ning võimal­dab üksi­ki­si­ku­tel ja ko­gu­kon­da­del väl­jen­da­da en­nast kul­tuu­ri kau­du.

Küll aga tu­leks ha­ka­ta loomemajandusse suh­tu­ma ta­sa­kaa­lu­ka­malt, krii­ti­li­se­malt ja analüüti­li­se­malt kui se­ni. Sei­su­koht, et kunst ja kul­tuu­ri­li­ne te­ge­vus on ma­jan­du­se olu­li­ne osa, on võit­nud. Nüüd on aeg küsi­da, mil­list ma­jan­dust me en­da­le tu­le­vi­kus soo­vi­me.

Ka­te Oak­ley peab 24. juu­lil kell 14 Tal­lin­na üli­koo­lis ava­li­ku loen­gu „10 aas­tat loo­me­ma­jan­dust – õppe­tun­ni­d”