Kas kaastundel on majanduses kohta?

Kui ma sean sammud küla raamatukokku, siis leian sealt riiulite viisi klassikuid, kel on olnud võimalus oma tegelaste kaudu teatud viisil aastasadade jooksul Heldur Meeritsa küsimusele vastata. Võib öelda, et veel lähiminevikuski ja ma ei pea siin silmas n. aega, vaid kasvõi kolmekümnendaid.
Kui seada sammud kirikusse, siis seal aga minu teada kaastundele lähedastest asjadest vaid räägitaksegi.
Me keegi ei ole aga elanud uues süsteemis aga veel nii kaua, et oleksime valmis esitatud küsimusele võib olla õigesti vastama. Mõju on ju igasugust.
Üldiselt, (mitte küll alati) sisaldab ärimeeste postulaat ja edu alus sõnu - osta odavalt ja müü kallilt. Kaastundel tõesti sinna tehingu vahele asja ei ole, ma arvan.
Kuid tunne, kui selline pole ju tõesti tegelikult neile inimestele tundmatu. Isegi artikkli kirjutamine ise viitab sellele. See on samuti selge.

Olemegi siis loonud ühiskonna, kus tegelikult peaks iga üksikisiku heaolu olema sõltuvuses - kole öelda - kaastunde puudumisest...Mis tegelikult ju ei tohiks iseensest kole olla, nii kaua kui kõik toimib.

Seniks kõlbas meile (või neile) mõnes valdkonnas kaastunde (afišeerimine) justkui kompensatsiooniks, nüüd tuleb aga ilmselt teemale rohkem pühenduda.

Aga ehedast elust endast tean küll, et mõni kord saavutavad edu just sellised, kelle iseloomu- ja muud omadused ei ole just parimate killast. Ometi annad aru endale, et tihti tuleb nende juurest ka su enda otsene heaolu.
On tegelikult raske lihtinimesena, nagu praegu öeldakse veel - kodanikuühiskonnas, demokraatia keskel (mis kindlasti seda ka on kuigivõrd) kõike ühekorraga mõista.
Ja et see sulle endalegi kõik hea on.

Aga need kartulikotid ning muu - neid tegelasi on raamatukogud täis. Viskad pikali ning loed.....
Ei saa salata - hea on lugeda!

Hea EPLO!
Palun, kui Sa juba emapaatia jutuks oled võtnud, leia mõni arvamusavaldaja, kes seletaks lahti sellise asja:
maal, asulas, on mõni-paar katlamaja, mille otsas on kui veresoone küljes korrusmajad sadade perekondadega,kelledel pole kusagile minna, kui tahaksidki;
on nn. kommunaalid, mis saadavad korteriomanikele arveid, mida omanikud mitte kuidagi vaidlustada ei saa, sest kuhu sa ikka lähed;
Olev Kenk eilses err-i saates vaidlustas see-eest maal elamise odavuse nii igakülgselt, kui kitsas saates võimalik.
Siit see palve: ehk hr.Meerits või muu näitaks tee, värava, võimaluse, kuidas/milviisil maakad saaksid enda rahakoti eest seista. Paljudel on see rahakott täis vaid palgapäeval, pensionipäeval, muul ajal tühi.
Aga võiks rääkimata jätta selle "isetegemise" teema ja ka "kartulihoolivus" on ajast-arust.
--------------
Järsku tuleks teha selle kevade "Teeme ära" hoopis töö ja töötegemise teemaks (mis ei välistaks empaatia tõhususe)?

siis kui ma jubeväike olin ja vanaema juures Otepääl vahest, siis me mängisime Katrini ja Vahuriga vanaema maja ees pargis liivakastis (vanaema ei lubanud, sest seal käivad kassid pissil aga alati ei olnud vanaema kodus ja Katrin meelitas mu ikka õue). Siis sealt pargist läks risti läbi jalgtee ja üks mutt käis sealt koristama iga päev, hirmus pikk ja hirmuskõhn mutt. Ja tema ostis meie liivakoogid ära kogu aeg. Maksid 20 kopikat tükk. Katrin oli juba siis ärimees (nüüd tal olevat Otepääl neli toidupoodi ja neli last ja neli meest). Mutt tellis meilt ekstra ilusaid kooke, moodsate vormidega olid tehtud, ei tohtinud olla lagunenud äärtest, muidu ta ei ostnud. pakkisime talle ilusti paberisse ja ta viis need koju söömiseks. Praegu ma arvan et sellepärast ta nii kõhn oligi et ta liiva sõi, ja üldse me oleksime ju võinud oma kookidele rohkem reklaami teha - "Sööge liiva, liiv teeb!, teid saledaks"

Hea artikkel, selliselt laia pildi vaatamist peaks meil rohkem olema, kipume majanduslikult liiga ajaliselt lähedal toimuvat vaid vaatama.

Tööpuuduse kõrge tase on Eesti jaoks kriisist väljatulemise tempo suhtes üks olulisemaid probleemseid tegureid ning kuigi korrelatsioon on majandusaktiivsusega väga tugev, tundub mulle, et ei piisa ainult "kui majandus kosub, tekib töökohti" suhtumisest.

Siin ei ole isegi jalgratast vaja ise leiutada, probleem on globaalne. Lääne-Euroopa ja USA tööpuudus on samuti 10% juurde jõudnud ning suhteliselt mõõdetuna võib nende riikide jaoks lugeda seda taset isegi kõrgemaks kui Eesti 15% näitaja - lääneriikides ei olda nii suurte muutustega harjunud.

Kuid nagu Heldur artiklis õigesti viitas, ei tohiks ka riikliku toega üle pingutada - riik ei tohiks tekitada olukorda, kus inimestel tekikski väga motivatsiooni väga pingutada töö nimel. Näiteks veidi sarnane olukord on tekkinud Lõuna-Euroopas, kus näiteks Kreekas arvavad töötajad, et riik on kriisis süüdi ja riik peaks vastutama, mitte nende palku kärpima. Kes on see müütiline "riik"? Selline suhtumine teeb Kreeka olukorra väga raskeks. (NY Times kirjutas teemast: http://www.nytimes.com/2010/02/07/business...

Eesti on kriisis käitunud globaalse keskmisega võrreldes minu meelest üsna targalt. Nüüd tuleb õige tasakaal valida ka meetmetega kriisist välja tulemisel.

Siis kui mu vanaema oli kuueaastane, oli tema vend tõstja. 2,5-aastane, tõstis juba terve puuhalu üles ja viis ahju juurde. Ükskord jälle tuli tuppa: "Emme, Edy tõi puid!". Emme oli kirstus juba toas. Vanasti surid ju inimesed keskmiselt 40-sena mõnda haigusesse. Nad surid mehega mõlemad korraga. Need hobusegavedajad. Edy-l oli õdesid muidu palju, viis tükki, üks isegi 20-aastane ja juba kesteabkuss. Teine, 16-nene oli Rakveres mehel. Milda, Erna (minu vanaema) ja Ella (see oli eluaeg puhtahull) olid kõik kuueaastased. Siis neid jäi kasvatama seal otepääkoolimajaasemelüheksatoagamajas 80-aastane vanaema. Tüdrukud hakkasid vargaks. Käisid madratsi alla Edy jaoks peidetud leiba söömas.
Ja siis pärast üht pauku hakkas mu vanaema usklikuks. (Ta küll uskus seda mida ise tahtis ja õigeks pidas, haua juures jutlusepidaja ütles, et ta on naine, kellel on OMA MÕTLEMINE. Ma esimest korda kuulsin, et kellelgi võib olla oma mõtlemine, ja ma olin ju siis juba päris suur, see on seesama vanaema, kelle matustele me Margusega tookord tormasime. 98. aastal, ta oli 95-aastane surres. Ja et ta ei käinud mitte kirikus vaid kabelis, võib oletada et see oli seesama usk, mis Hiiumaadki valdab. Praegu plahvatas, et aga võipat sellep mulle Hiiumaal kohe meeldima hakkaski, no et selline tunne tekib, mingi tunnetuttav.)
Aga siis kui vanaema koos oma normaalse ja hullu õega ja teised ka nii näljas olid, siis vanaema salaja nägi kuidas nende vanaema, see 80-aastane (küll vanasti elasid inimesed ikka kaua) läks tahatuppa ja läks põlvili ja palus jumalat, et see ei laseks lastel nälga surra.
Ja nii kui ta oli seda teinud, kõmistati uksele ja mõisateenija oli uksetaga, terve piimapütitäis piimasuppi, et proua saatis, et siin pidid vaesedlapsed olema ja et nende ema-isa olid head töötajad olnud.

Oh, Edgar! Ma tahtsin veel hr. Meeritsaga rääkida.
...
Alati, kui olen miskit öelnud, mõtlen pärast, et oluline jäi ju ütlemata, või polnud sõnad õiged või.. (hirm ka ju vähe?)
...
Hea, kui ärimees hakkab vihjamisi rääkima muudel teemadel.
Ega me ei tea ju suurt midagi teist. "Kroonika" ning mullivannid - kes sedagi nii viitsib enam.. Parematest külgedest tahaks teada niisiis.
Tuleb Vabariigi aastapäev. Istute seal kontserdisaalis kuskil. Ärimehed - kahtlemata Eesti eliit. Teile ju toetub kõik!
Vaatan teid siis televiisorist ning mõtlen - üksainus SMS kõigest ja minuga ongi kõik...........
Seadus ju selline?
Või ei ole?
Miks mul jääb selline mulje, kui me oleme üks riik??
Rääkige, selgitage.
Minu arvates on "päris juttu" olnud vähe.
Et võtad siis raamatukogust klassiku ning loed parem seda.

Majanduses kaastundel ei ole kohta - majandus on ise väga kaastundlik. Sa saad väga palju ise enda jaoks ära teha ning vajad siis sellevõrra vähem kaastunnet. Kuidas küll sai juhtuda selline sügav kriis meie maale, töökate ja tuimade inimeste maale.
Meie valisime kaastundest populistid võimule, ühe puise peaga härra Üla- ja teise laiade lahkete kätega Alllinna. Ühed õnnetused mõlemad. Miks?
Sest need kaks mängisid meie kaastundel - puise peaga mees ütles, et: "sellises kriisis tahaksingi elada" ja teine riietas hädalised helkurvesti ja lubas poolsurnutele tuhlisi ja puid.
Kõike seda ei pidanud juhtuma! Mõlemad tegid siis kui tulid võimule 2002 rasked juhtimisvead - jätsid Eurole üle minemata. Tühja sest eurost - nad jätsid siis pingutamise eurokriteeriumite pärast, jätsid kokkuhoiu plaani tegemata (haldus ja haridusreform) ja lisasid hagu või isegi bensiini, tulle ("euro pärast me majanduskasvu ei pidurda") ostes ära ehk laiendades riigi- ja omavalitsusametnike arvu.
Just selle pärast ostis igamees endale papist maja, sest arvas, et elu on lill, valitsus nautis laenukasvust suurt tulu ja populaarsust ning põletas pirdu kahest otsast. Nüüd on majandus jälle buumieelsel tasemel. Milleks see majandusbuum oli vajalik, kes sellest võitis?
Kui võitjaid ei ole siis tuleb see lugeda raskeks juhtimisveaks.
Kuigi on globaalne majanduskrahh ei pidanud selle ekstreemum paiknema Riia ja Tallinna vahel.
Muuhulgas tuleb tõe huvides meenutada, et kod. Padar üritas kõvasti teha negatiivset eelarvet aga puise peaga härra koos nüüd selle sama tigeda olemisega kodanikuga kes nüüd rahakraane pöörab, panid Padari tanki. Nad ei tahtnud paista kaastundetud ja raha lastelt ära võtta ning lisaeelarve jäi tegemata ning Padar tehti lolliks - edukalt, sest artikli autorgi on pime (või asjakohaselt ordeniga pimestatud?) ja mälutu. Nüüd nad seda teevad, teevad kõvasti ja valesti, ja on kangelased. Hunt võtku selliseid kangelasi!
KOkkuvõtteks! Mida kaastundlikum majandus seda sügavam krahh. Kaastundlikud olgu inimesed - iseenda arvelt!

Ometi on Põhjamaade majandus "kaastundlik". Meil muidugi räägitakse, et pole veel aeg tegeleda ümbrjagamise ning muu sarnasega. Ühest küljest õigus - ja praegu veel eriti õigus.
Ometi, inimesi, kes hakkaksid kunagi sellega tegelema ei saa õigel hetkel kunstlikult n.ö "sisse tuua". Nad peavad minu arvates kogu aeg olemas olema, nagu ka on. Ses mõttes ei saa me viimastele miskit ette heita.
Kui rääkida veel, et majandus ei "saa kaasa tunda" siis tekib küsimus millal üldse tekib äriringkondades mõte, et "nüüd on see hetk, armas rahvas, tulge jaole.."
Seda ei teki ju kunagi.
Ses mõttes ei saa me kuidagi suhtuda põlastavalt neisse, kes tegelevad kaastundega juba täna. Iseasi ju, millal kõik rakendub. Õiget hetke ei saa teada keegi. "Õiget hetke" pole olemas. Selle hetke eest tulebki võidelda.

Tahaksin küll öelda, et: kummaline. Aga ei saa öelda, et majanduses ei ole kaastundele kohta. See on (umbes) nii, nagu U.Masing kordab Augustinuse fraasi: posse non peccare - saab mitte patustada.
Meenutan: EPäevaleht 13.07.09, M.Salu: "..majanduslanguses on kõige suuremad kaotajad ikkagi ettevõtjad...kui pankroti üheks ajendiks olid ka töötajad ise, nt.laisad, kes nõudsid...hiidpalku, kuid tööd ligilähedaseltki sellele vastavalt ei teinud...oli ju suure tööpuuduse juures kahjuks ka selliste töötajate kasvulavaks.." (kes praegu on töötud - minu lisa).
Siis kirjutas anonüüm Kõutsukräu 17:30, et: "kommentaariumis keeb klassiviha. Teatud vimm ja kadedus ülemate ja alamate vahel on muidugi inimlik. Aga peab seda siis lausa vihaks ja raevuks lõõtsuma?"
Miks ma meenutan? Sest hr.Meeritsa jutus on fooniks just kaastunne, mida nägite MS-i tsitaadis aasta tagasi. Kuid kaastunne võiks olla kahepoolne. Kahesuunaline. Töötajate poolt isegi suurem. Põhjusel, et ettevõtja võtab jalad selga ja nutab end Hispaanias tühjaks, aga tema endine töötaja(275 korraga ja kõrvuti)...nutab Kuusalus end viinasõltlaseks. Ilma empaatia ja kaastundeta.
Tähendab, et Augustinusel oli õigus: posse non peccare!

Edgar Pugi!
Viinasõltuvus ei ole käesoleva artikli teema. Olete kokku konstrueerinud pika sõnumi, et ridade vahelt mulle midagi öelda. Ma ei peatu! Ärge lootke.
Oma kunagisest sõltuvusest aga võin rääkida, kui tuleb vastav teema. Ja räägin siis otse, ilma keerutamata.
Nagu olen rääkinud oma kodukohast Kuusalustki.
Vabandan, et olin sunnitud teemast kõrvale kalduma.

Mulle tundub, et antud loos on ära toodud kurb tõsiasi, mida inimesed siiani ei taha endale väga tunnistada.
Materiaalselt samamoodi ei hakka me nii epa elama kui buumiajal. Sellest tasub aru saada ja sellele kohaneda oma palgasoovides, tööaja soovides, töövalikutes, jne.

Aga teiseks. Kui kellelgi antud teema huvitav on ja aega ning võimalusi on siis aprillis arutatakse sel teemal ühel väga huvitaval konverentsil:
http://www.compassionineconomics.org/

Kulla Mikk Tamme. Teil on õigus, eriti selles osas, et teatud hulk inimesi ei taha endale tunnistada tõika buumiaja kordumatusest niipea.Kahjuks nii see on ja sellest ka mitmed probleemid. KUID siiski, ootaks et seda tõika tahaksid tunnistada kõigepealt need" kes on kutsutud ja seatud" meie riiki valitsema ja seadusi tegema. Viitan siin enda kindlustamisele europalkade jm. taolisega. Samuti sõna otsemas mõttes ootamisega, et keegi kuskilt kõrgelt ja kaugelt lahendab töötute ja tööpuuduse sasipuntra.

Ma arvan, et see, kes suudab seda varem endale tunnistada, elab rahulikuma unega. Seega ei tasu oodata järgmiste valimisteni või selleni kuni keegi teine on enda elu kohandunud uuele reaalsusele vastavalt.
Tähtis on, et iga inimene endaga pingutaks kõigepealt. Ja kui on jõudu ja oskust ja võimalusi siis aitaks ka teisi, kas riigikogus või muul viisil.

Olgem ausad ja me kõk oleme ausad,et eesti on edukas,meil on häst länud.On vaid nn.vormistamise küsimus ja me oleme viie euroopa ja kolme maailma rikkaima riigi hulgas.Ja kui ka on mõningaid ajutisi,st.väga ajutisi probleeme(näiteks masu),siis süüdi on kevad,suvi,sügis,talv ja rahvusvaheline imperialism.Toompea kontingent on tegutsenud absoluutselt adekvaatselt:suletakse koole,haiglaid,päästeameteid,jne-kõik vahendid sobivad liberaalses turumajanduses.Masusse sisenesime võimsa potentsiaaliga ja välumine on vaid vomistamise küsimus.Siin palun autori kui spetsialisti abi.Suur eesti edu oli VIRTUAALSE raha genereerimine ja selle realiseerimine valitsuse mahitusel.Masu on aeg,kui pank pommib valitsuselt KULDA.Kui autor ütleb,mitu % virtuaalsest rahast kaetakse kullaga ja milline on Eesti Panga kulla ning krooni metsa seis,saab lihtsalt arvutada masu õnneliku lõpu.Koostööle lootes ja edu soovides.