Kas arvamusliidrid või hoopis -liiderdajad?

Arvajaid, kes näiteks lehtede arvamuskülgedele julgeks kirjutada, võiks siiski rohkem olla. Igaühel on ju mingi oma teema või vaatenurk, mida ta teistest paremini valdab ja selle väljatoomine teiste ette annab teistele vähemasti mõtlemisainet. Praegu arvab suurem osa neist inimestest, kellel oleks midagi öelda, et ei ole tema asi seda teha ja need vähesed, kes on kujunenud arvamusliidriks, laiutavadki.

"Ehtsalt" EPL-ilik loo ülesehitus! Panen hüüumärgi ka, et toonitada:
loo algul paneb professor paugu pihta teisele inimesele, kes andis ajalehele ajendi/võimaluse teha lehte lugu, aga ei saanud (ehk) võimalust loo teksti kontrollida,

loo lõpus professor "vaatleb", kas pihta saanud inimene ikka elama jäi.

Kumb on nüüd liiderdaja, kas EPL ise (kogumis) või võimalust kasutanud arvaja, isegit professor või miski.

Kunagi oli EPL-is üleskutse vms., et justkui on olemas õilis/.../.../jne. ajakirjandus. On või?

Austed Edgar Pugile anna aga veel kord teada (mida ta artikklist aru ei saanud) - pole möttet rääkida asjadest, millest aimugi.

Selgituseks - ajaleht ei "teinud lugu" vaid mina kirjutasin selle. Ja ma ei "vaatle" vaid arutlen lähtuvalt oma kogemustest.

Lihtne, et mitte öelda ajakirjanduslikult labane, selles mitteõilsas tähenduses, värk.
Loos, selles omakirjutatus, on sees nimed: JAdams, ARaukas, nimetu sõjakirurg, HPevkur ja PKreitzberg, kes saidki pihta, olgu õiglaselt või ebaõiglaselt, kuid nad ei saanud - neile ei andnud loo autor sel hetkel mingitki võimalust vastuseks - enda kaitseks midagi öelda. Arvatavasti ehkvõibolla kunagi mingis variandis saavad. See aga on juba armide silitamine, mitte parandamine.
Seega: õilis ehk suurepärane ajakirjandus on veel olematu.
Professori abil, kahjuks.

Ehkki on töesti nii,et töeste arvamuste kirjutajaid napib,on praeguse arvamusartikli kirjutajal siiski täielik öigus,et need juhtfiguurid,kes ühest vöi teisest küsimusest-probleemist ei jaga mütsigi,peaksid olema päris vait vöi siis tudeerima nonde probleemide lahenduse küsimusi.Hea on lugeda arvamust,kus julgetakse välja tuua meie "valitsejate"(siisn ei ole tähtis nende mänguroll,vaid nende teadmised,mis on aga pehmelt öeldes meie valitsusametnikel vägagi nigelad ja seda saab näha,lugeda igal issanda päeval meediaväljaannete kaasabil)ämbrisse astumised.ja seetöttu jääb mulle arusaamatuks,keda siis esindab hr,Pugi,kas valitsevat poliitoligarhiat vöi keda iganes,kuid selline tankistlik väljaütlemine on omane siiski teatud liiki pugejatele.Ja kus on siis hr.Pugi,vöi oli,kui meie riigis külvati gripihirmu pea köigistvalitsemisruuporitest,vöi ka siis kui praegu käib minu eurohinnatöusuga hirmutamine.Ja öelda,et see on ajakirjandus,pole küll korrektne,sest meediat kujundavad inimesed,nende positsioonid,nende rahakaukad,nende vöimalused laiata.Ja meie riigis kirjutavad arukad inmesed päris palju sellest,kuidas meid porist välja vedada,kuid kellele need mötted,nöuanded on nagu hanele vesi,on siiski valitsus,poliitbürokraatia jne.Nii ka muidugi see asjalik-kriitiline artikkel ajab vaid asjast mingil moel isiklikult puudutatutel harja punaseks,muidu on ta lihtsalt järjekordne märgukiri,millele ei pöörata tähelepanu.Karavan liigub vöidukate hüüdlausete saatel aga ikka edasi,suund küll teada.Mis aga saab inimestest,see ei huvita neid,keda me valisime oma arengut turvalisust kavandama ja ellu viima.

Tahtsin hr. Pugrile peaaegu sedasama öelda, mis Evi Pormangi. Tõepoolest, hr. Pugri, mida te kommenteeriksite, kui pole, mida kommenteerida. Te toimite ju täpselt samal viisil, milles artikli autorit süüdistate: te võtate lajatada temale piki pead selle eest, et ta söandas välja tuua konkreetsete inimeste apsud ja lapsused. On see taunitav? See on ühtlasi nii hoiatus kui ka juhis, kuidas inimene peaks avalikke esinemisi analüüsima. Valimiseelsel ajal on eriline oht demagoogia ning võhiklike arvamuste puntrasse mähitud saada. Põhimõtteliselt sellise sõnumi loen mina sellest kirjatükist välja. Ja see, millised "liidrid" siin näiteks on toodud, polegi esmajärguline.

Mnjah, ei tahaks väge norida, aga käesolevas alustekstis isand Metsis siiski pigem soosis sigastundgripipaanikat, kuigi mitte otsesõnu. Ilmselt erialalisest tsunftitundest tingituna:))) Siit kerkib aga järgmine küsimus - teadmised ja nende esitus (teadlase puhul eeldaks ju minimiseerit' subjekti osa või kuis?:)))

Ebakompetentsus torkab tõesti väga tihti silma. Tänagi võime lugeda EPLO veergudelt energeetikaasjatundjaks hakanud „äraostmatu“ mõtteavaldusi tööandjate manifesti tõlgendamisel (Pole mõtet olla aeglaselt liikuva rongi keskmine vagun). Olgugi, et manifest soovitab tasulist kõrgharidust, leiab Veskimägi: „Näiteks me võiksime võimaldada ka kolmandate riikide tudengitel Eesti riigieelarvelistel kohtadel õppida, et nad seoksid ka oma töömehepõlve Eestiga. Just selliselt tuleb tuua sisse uusi „ajusid“ ja meie arengupotentsiaali suurendada.“ Kas seda võib lugeda mõistlikuks? Ka teise näite võib tuua tänasest (Nostalgia kõikvõimalike alanduste järele), kus EPL uudistejuht kirjeldab värvikalt nõukogudeaegset elu, mida ta ise eriti näinud ei ole.

Mis siis teha?
Mittekompetents ei näe oma mittekompetentsi.
Initsiatiivi haaramine on ju selge strateegiline edu.
Saatejuht peab aimama erinevate sellide kompetentsi ulatust.
Möödapanekute korral tuleks asi uuesti ette võtta.

Mõne kompetents on see, et hea on elu meie maal ja pseudoprobleemide ettelükkamine päris asjade asemel. Sellega on raske vaielda.
Kui pole mingit suuremat mäge toodud, siis lõikab ka ‘nõuka ajast tingitud lihtne ebapiisavuse kahtlustus’.

See küsimus on minu jaoks liia metodoloogiline.
Ma ei näe selles küsimuseasetuses mingit tunnust veel, mis käseks sisemise loogika kaudu kellelgi suu kinni hoida ja kellegi juttu eriti pühadusena võtta.

Olemuslikus on juba nõidus simulaakrum on nõidus nõiduse peale.
On selgelt olemas teemasid, milles me tahame asjadest pigem mööda vaadata.
On selgelt olemas teemasid, millest ‘seatu’ tahab pigem mööda vaadata.

Siiski on raske varjutada olulist aspekti kui ta on juba väljakäidud ja olemisväljades tegelikult olemas.
Seepärast on asjatundjatel ka propagandisti-kohustus, et mitte raisata aega.

Tahaks ka öelda. Midagi nagu öelda polegi, mingi õige asjatundja polegi, aga ikka tahaks öelda.
Mõni tähelepanek siiski on.
Televisooonis nimelt, stuudios, viibib, või on kutsutud teatud hulk inimesi, võiks öelda asjatundjaid jutusaatesse. Iga minut seal ju maksab. Mõelge või reklaami peale! Aga kui nüüd saatejuht on teinud apsaka ning kutsunud inimese, kes ootamatult avastab et ta ei suuda otsesaates suudki lahti teha...........
Oi mis häbi! Milline läbikukkumine mõlemalt poolt!
Seetõttu aiman, et saatejuhid lähevad paljuski välja kindla peale ja juba ammuilma läbiproovitud inimestega. Sellistega, kes niisama lihtsalt juba vait ei jää. Mida ongi neilt oodatud. Kujutage ette piinlikku vaikust, mis mõnikord tekib. Võib olla tippspetsialist, väga tark inimene, aga "vabariigi kodanik" hoogu sisse ei saamagi.. Seepärast anname andeks, kui lugupeetud akadeemik Raukas, või keegi teine tekkinud vaikusehetke täidab.
Mis me aru saimegi, suurt midagi, ning anname andeks.
Aga üldiselt, ei maksaks kuidagi eestlast ahistama hakata, kes midagigi on võimeline ütlema.
Tegelikult probleem. Tartu ülikool näiteks on õpetlasi täis ma arvan, aga kui paljyusid neist ma tunnen näiteks televisooni kaudu? Vaid mõnda.
Teinekord ongi naljakas vaadata, et kui mõni lõbus punt on kokku saadud, siis esineb see ka kohe mõnes teises telekanalis. Kui mitte mujal, siis Jõekalda peremängudes on kõik jälle kenasti kohal.......
Mida ma jälle halba öelda tahan? Ei midagi.
Lihtsalt Eesti on väike. Armas.
Tuleb kannatada.

Vaata krdi KIRSMAN, et tuleb nagu mingi täti veeretamise seadus!

Ühiskonnas käibib tohutult ideid, arvamusi, seisukohti, vaateid - mida kõike. Nii palju, et homme ei mäleta enam keegi tänast arvajat tema tänase arvamusega, sest meedia on täis juba uusi ideid, arvamusi, seisukohti, vaateid - mida kõike... Ja sama kordub, kordub, kordub - päevast päeva, aastast aastasse. Kuid sel kõigel pole mõtet.

Meil pole puudu ideedest, meil on puudu ideaalist. Ideaalitus on see, mis võimaldab kõikide arvamustel ja arvajatel olla võrdväärsed. Paraku, ideaalitus on ka see, mis kõik need püsitud ja pidetud õhuliigutamised nende väärtuselt nulliks teeb.

Ideaal algab maailmavaatest. Maailmavaate all poleks vaja siinkohal mõista seda lamedust, mida maailmavaatena nii sageli meedias mõistetakse - mingit poliitilist eelistust. Maailmavaade on määratult enamat - see on inimese enda vastused eksistentsiaalsetele küsimustele. Poliitika on maailmavaate suhtes alles kolmanda- või neljandajärguline teema.

Niisiis, meie meedia puudus pole mitte arvamuste ja arvajate vähesus... või paljusus... või kommentaariumeid kaasa arvates - lausa massilisus... vaid meie arvajatel enestel maailmavaate puudumine. Kuna maailmavaade puudub, ei olda võimelised ka ideaali esitama - seda lihtsalt polegi. Mida siis pakkuda saakski?

Muuseas - paradoksaalne - maailmavaate puudumine on teatavas mõttes mõne ajalehe stamm-arvajale ülimalt kasulik - ilma maailmavaateta võib ta oma arvamuslugudes iga kord lähtuda täiesti erinevast eelduste ja tõekspidamiste komplektist ja sellest suvaliselt valitud eelduste komplektist kirjutada uue arvamusloo... Sellise palgalise arvaja maailmavaatetus on talle vajalik, et muudkui arvata, arvata, arvata... Ja tema mailmavaatetuses ei hakka teda kunagi segama tema tema enda varasemad arvamuslood ega ka võimalikud tulevased - tal pole maailmavaadet, ta on vaba homme esitama ükskõik ms arvamust... ka enda eilsele risti vastupidist.

Paraku, asjal on ka tõsisem pool - tal pole ilma maailmavaateta midagi tegelikult öelda ja tema tegevus on kahjuks vaid tema pidetuse pikk ja kestev esitus maailmale. Talle ehk sissetulekut toov, paraku ühiskonnas ja ühiskonnale vaid asjatut müra tootev... kui mitte 'summa summarum' tervet ühiskonda samasuguse kaose poole kallutav, mis sellises arvajas seda arvajat ennast valitseb.

Mnjah, vist esmakordselt isand Kingoga samal meelel,,,;)