KÄRT ANVELT: Otsustajad peaksid omal nahal tulekahju läbi elama

Lugupeetud riigikogu, aga eelkõige riigikogu rahanduskomisjoni liikmed! Pange end nüüd olukorda, kus teie maja põleb ja te helistate häiretelefonile, aga seal pea poole minuti jooksul keegi toru ei tõsta. Läheb viis sekundit ja leegid löövad elutoa aknast välja, järgneva viie sekundi pärast tulevad need juba magamistoa aknast ning kui lõpuks telefonitoru võetakse, on tuli juba jõudnud katuseni. Pisut utreeritud, kuid nii võib ju ette kujutada. Ja siis läheb veel pool tundi, enne kui esimene päästekomando kohale jõuab.

Päästjad päästaks koondamisest 22,8 miljonit krooni. See raha on isegi väike, võrreldes sellega, et emapalga lagi tõuseb järgmisel aastal praeguselt 30 000 kroonilt 35 000 kroonini.

22,8 miljonit krooni tuleb leida! Küsimus on selles, kes peab leidma. Ja kas raha leidmiseks tuleks jõuda poliitilisele otsusele olukorras, kus siseminister Marko Pomerants ütleb „vaatame” ja rahandusminister Jürgen Ligi ütleb „näljastreik pole lahendus”.

Parlamendi roll pole tembeldada valitsusest tulnud asju, mis antud juhul tunduvalt pööraselt ebamõistlikud, seadusteks. Parlamendi roll on leida parim ja õigeim lahendus. Seetõttu lasub just rahanduskomisjonil ja selle Reformierakonna liikmest esimehel Taavi Rõivasel kohustus sisejulgeoleku eelarve stabiilne hoida ja päästekomandod alles jätta. Just rahanduskomisjoni töö on teha suurele saalile enne eelarve kolmandat lugemist ettepanek, et päästjatele jäetaks raha alles.

Kui on räägitud sellest, et parlament peaks võtma võimu, siis see tähendabki seda, et need on otsused, mis tuleb teha parlamendil. Sest kuidas on võimalik, et mingisugused parlamendivälised struktuurid, nagu seda on näiteks koalitsiooninõukogu, on teinud mingisugused otsused, mis riigikogu koalitsioon rahulikult roheliseks tembeldab?

Jah, Pomerants on öelnud, et ta püüab raha leida, kuid abistada saab teda siin ainult parlament. Koalitsioon, kus ka tema erakond on üks osapooltest. Ma ei usu eales, et Keskerakond, sotsid või Rahvaliit pooldavad päästjatelt raha äravõtmist. Vastupidi.

Kui praegu lahendust ei sünni, siis piduriks on parlament. Ning kui rahanduskomisjon ei esita kolmandaks lugemiseks ettepanekut leida 22,8 miljonit kusagilt mujalt – ja uskuge, sellest potist on võimalik see raha leida! – siis ei pea Taavi Rõivas ja ülejäänud komisjoni liikmed inimeste vara päästmist lihtsalt vajalikuks.

Osa riigi kaitsest

Selle teemaga haakub ka laiem küsimus: mis on sisejulgeolek ja riigikaitse? Kunagine justiitsminister ja praegune riigikohtu esimees Märt Rask on juba 1996. aastal öelnud, et kellelegi tähendab riigikaitse ehk ainult relvade ostmist. „Riigikaitse kõige laiem tähendus on siiski riiklik iseolemine, riiklik julgeolek. Riigikaitse kitsam – vaid militaarne – aspekt mahub selle sisse. /---/ Minu arvates peaksid kuuluma siia ka summad, mis puudutavad riigipiiri kaitset, riigisisest julgeolekut, päästeteenistuste tööd. Kui soovite, siis ka see, kuidas koolides valmistatakse noormehi ette riigi teenimiseks. Ka kooli võimla ja lasketiir võivad seonduda riigikaitsega,” on Rask öelnud kuldsed sõnad.

Oleme õigusega uhked oma kaitseväelaste üle, kes sõdivad Afganistanis. Ka politseinike üle, kui nad ohjeldavad kuritegevust. Kui ohjeldavad. Kuid miks suhtutakse siis sellise põlguse ja üleolekuga päästjatesse, kes ometi on üks oluline osa meie riigi kaitsest? Jah, pean riigi kaitset silmas just neid sõnu lahku kirjutades.  

Põhjendamatult pole tähelepanu pööratud president Toomas Hendrik Ilvese kõnele selle aasta 7. septembril Eesti organiseeritud tuletõrje 90. aastapäeval Estonia teatrisaalis. President viitas juba siis, et järgmised eelarve lõiked tähendaksid ka komandode sulgemist ning suurim probleem tabab siis maapiirkondi, kus päästeautode kohalejõudmine võtaks praegusest mitu korda rohkem aega. „See on piir, millest poliitikud ei tohi üle astuda. Sest see nõrgendaks Eesti sisejulgeolekut. See kärbiks inimeste turvatunnet ja lõikaks valusalt nende usku, et riik suudab neid kaitsta. Isegi „õhuke riik” peab täitma riigi ülesandeid,” ütles president.

Ta meenutas, et üks riigi olulisi ülesandeid on kindlustada oma kodanike julgeolek.

Miks siis valitsus ja riigikogu ei taha ka riigile majanduslikult raskel ajal kaitsta siseturvalisust hoidvaid ametnikke – ning seeläbi sisejulgeolekut ja kõiki oma kodanikke? 

Varem samal teemal:

Holger Roonemaa „Päästjaid koon­dades valame õli tulle”

EPL 26.11

Loe ka presidendi kõne päästjatele.