Karli Luik: Bussirajad kui ajalik performance

Need objektid tekitasid tunglemise ja järjekorrad, et saada installatsiooni poolt pakutavat kogemust, mis annab olemasolevale keskkonnale uues perspektiivi või tähenduse.

Samasse kategooriasse asetub ka põhuteater, mille ajalikkus küll oli pikem ja toimunud programm tihedam ning mis tüpoloogiliselt liikus installatsioonist veidi päris hoone suunas. Selliste planeeritult ajalike rajatiste eesmärk ja toimimisprintsiip on ent sarnane - näidata läbi isikliku emotsiooni koha potentsiaali ja pakkuda alternatiivseid kasutusi, üllatada saadava ruumilise kogemusega.

"Liikumise reeglid või reegliteta liikumine?"

Selline oli Kaluga oblastis, looduskaunis küla- ja metsamaastikus 4 tunni bussisõidu kaugusel Moskvast juba 15-t korda toimuva installatsioonide festivali Archstoyanie teema. Tegemist on unikaalse festivaliga, kuhu tuhanded inimesed saabuvad vaatama maastikku lühemaks või pikemaks ajaks rajatud installatsioone ja ehitisi, muusikafestivali mõõtu üritusega, kus muusika asemel inimesed tulevad kogema ruumi.

Seekordselt olime osalema kutsutud ka meie, Salto arhitektid. Kui üldjuhul on festival koduks erinevat mõõtu ja tüpoloogiat paviljonidele, siis sellest erinevalt püüdsime tegeleda olemasoleva taristu, metsateede võrgustikuga, ja isikliku emotsiooniga, mis võib olla hoopis erinev harjumuspärasest.

Tulemuseks oli töö nimega "Fast track", osa teest, mis asendatud teadaolevalt maailma pikima batuudiga. Eesmärgiks oli pakkuda emotsiooni liikumisest ja selle emotsiooni läbi näidata keskkonda teisest perspektiivist - anda muidu looduses kohmakale inimesele metsloomalik liikumiskiirus ja hüppevõime. Ning seeläbi muuta üks osa juba rajatud teedevõrgustikust teistsuguse liikumise ja emotsiooniga rajaks, ühelt poolt väga erineval, ent mõneti ka väga sarnasel viisil kui viimasel ajal Tallinnas mõnede teedega juhtunud on.

"Bus"

Kuivõrd kultuuripealinna rahastus oli ühekordne ning metseenid ja kuraatorid pole sel aastal jõude ühendanud, ei ole kahjuks Eesti eelmise aasta Lift11 sel aastal ametlikku järge saanud. Ent selmet ainult ülikriitiliselt suhtuda Tallinna Linnavalitsuse keskerakondlikku ühistranspordikavva ning siunata üleöö tekkinud ja tekkivaid ühistranspordiradu, võiks ka sellesse projekti suhtuda kui installatsiooni ja performance’isse ning kui ainsasse, ent kavalalt läbi institutsiooni teostatud Lift12 seekordsesse projekti, jõulisemasse ja ootamatumasse kui kõik eelmisel aastal produtseeritu, mis paljukordselt ületavad tavapäraselt kunstnikele võimaldatavad raamid.

Võib vaid ette kujutada transpordiameti ehmatust, kui eelmisel aastal oleks mõni kunstnik analoogse ideega välja tulnud ning ülimalt tõenäoliselt oleks projekti oodanud sama saatus kui Margus Tamme ja Argo Peeveri poolt planeeritud Russalkale näkkuvaatamistorni "let`s face it", mille teostus takerduski linnavalitsuselt saamata loa taha.

Sarnaseid, ent ilma kooskõlastuseta projekte, kus üleöö on tekkinud ülekäigurajad endise kunstiakadeemia ette või Uue maailma asumisse, on linnavõimudelt vaid halvakspanu saanud ja kiire sekkumise läbi on algne olukord peagi taastunud.

Tänane Tallinna Linnvalitsuse "fast track" oma absurdsete topeltbussiradadega ja kiirete ning ootamatute sekkumistega linnaruumi on ent sarnaselt hästi tabanud linnaruumikunsti olemust ning andnud jõulise raami aruteludeks meie ühise avaliku ruumi kasutuse üle.

Nii on see mõneti ütlemata sarnane anonüümselt äkitselt tekkinud korstnaga Tauno Kangro rõõmsa korstnapühkija ümber, mis küll tundide jooksul Mupo poolt eemaldati, ent mis samamoodi küsis avaliku ruumi tekke küsimuste ning sellega seonduvate otsuste vastuvõtmise kohta.

Ning nii nagu korsten oli ajutine kommentaar ja põhuteater tõi korraks aktiivsuse hüljatud Skoone bastionile, on ka tekkinud bussirajad ilmselt ajaliku iseloomuga lihtne sekkumine, mis loob mõneks ajaks ruumi teistsuguse korra ning annab liikumisel teistsuguse emotsiooni. Jääb vaid loota, et linn ei ole planeerinud ainult bussiradade tekitamist ning performans hõlmab peale busside ka muude liikumiseks loodud radade ootamatut teket.

Ristmikule rulapark

Loodan, et sünnib ka jalgrattateid ning liiklustrasse läbivaid rohekoridore, ristmikele tekkivaid rulaparke ja jooksuteid harrastussportlastele või eraldatakse mõni tänav vaid lapsevankritega emadele nagu juhtus korraks Kalamaja päevade raames Vana-Kalamaja tänavaga.

Analoogselt eelmise aasta projektidega usun siiralt, et linnavalitsuse installatsioon on väga ajalik ning pärast uudse ruumilise elamuse pakkumist taastatakse algne olukord.

Samuti ootan, et vältimaks kodanike pahameelt kaasatakse järgmise aasta Lift13 projekti kuraatoreid, kunstnikke ja arhitekte juba varakult, et loodavad ruumilised sekkumised pakuks enam positiivset emotsiooni ja vähem pahuraid pilke. Ent hoolimata kõigest on hea, kui linlastele pidevalt meelde tuletatakse, et meie avaliku ruumi kasutus on ajalike kokkulepete küsimus ning lisaks reeglitele ja seadustele on meie ruumiline keskkond ikkagi meie kõigi asi ja kokkuleppeliselt muudetav, mitte ei ole tegu ajaloolise paratamatusega, mida tuleb ainult hoida ja küsimusi esitamata kaitsta.

Inimtekkelise ruumi ajalikkuse teema on muutnud järjest aktuaalsemaks, selle kohta küsib ka seekordne Eesti ekspositsiooni peagi avataval Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Mõneti on ehk ainult tervitatav, et sarnaseid käsitlusi pakub ka Tallinna Linnavalitsus talle küll omasel veidi konarlikul moel.

Karli Luik, arhitekt