KARL MARTIN SINIJÄRV: Keelest ja tundidest, meeletult ja tundeliselt

Kuulama jäin keelekaja.
Õppima jäin eesti keelt.
Keel on olemise maja,
kutse koduteelt.

"Et oleks nõnda, et eest­la­ne ees­ti keelt os­kaks ja se­da ka eden­da­da mõis­taks, on va­ja pii­sa­vat ko­gust head ema­keel­set ha­ri­dust. Head ema­kee­le­ha­ri­dust."
See on ju nii lihtne ja selge, kas tõesti peab seda kellegi tõestama.

"... Ja kes veel teab, kuhu rändaks meel,
Kui ununeks üks erakond: mu eesti keel.", kirjutas Juhan Liiv.
Kui paljude lemmikerakond on me eesti keel? Loodan, et hästi-hästi paljude.

Aitäh, hr Sinijärv, mõtlemapaneva ja samas justkui mu omi mõtteid väljendava artikli eest!

Oleks võinud veel lisada, et keele sisemine loogika vormib seda keelt kõneleva inimese mõtlemist. Kui enam õigekirja ja kirjanduse kujul seda sisemist loogikat alal ei hoita, kaob keelerääkijate kogukond ehk siis rahvus.

"Mõni pa­ra­noi­li­ne pe­le­tis võiks pel­ja­ta siin po­lii­ti­ku­te si­hi­tead­lik­ku pa­ha­taht­lik­kust." - Ma olen see paranoik.

Mihkel Mutt kirjutab PM: "Ilmselt pole meil kunagi olnud niisugust keeletõusiklikkuse orgiat kui praegu. Võõrkeelendite eelistamine on orjamentaliteedi, välismaise ees maoli olemise jätk kadakasaksluse ajast."
Aga meie ise? Kas oleme maoli maas?

Hiilivas vormis kadus Julk Jüri kooliprogrammist minema ja nüüd vähendatakse veel eesti keele tunde oludes, kus ha(k)atakse kasutama versjoone ka peale kommentaarjumite dibiilide tootmiseks.
Tegelikult valmistatakse hiilivas korras ette ruumi juutide esivanemaid ja juudamaad ülistava usu(ndi)õpetuse sisseviimiseks massidesse.
Inimesed, olge valvsad!
Eesti mees.

Nii heal artiklil nõnda vähe kommetaare, huvitav, see on ometi teema, mis kõigile väga oluline on, vähemalt peaks olema.

Eesti rahvaga on hakkama saadud kui tootmise lammutamisega, siis nüüd on debiilistada sisemiselt loogikalt ka meid, ning olemegi õhtal, ei Laaneotsa kahureid vajagi - keele hämardamisega selle targa rahva viies alateadvusele mäest-allasõidus sügavale metsa!
Seda need seebikad ja igapäevased tapafilmid ka meediast me järelpõlvede hävitamiseks...
No on riik oma KaPo-ga?! Kui hiiliv-terrorismi niiselliselkujul ei suudeta ohjata??
Inimesed, olge Te tõesti valvsad!

KMS võiks endale enne olukorra selgeks teha.
Näiteks selle, mida harrastatakse eesti keele tundide varjus, keda mõnitatakse eesti keelega ja miks eesti keel on õpilaste toplistis viimasel kohal.
Miks ikkagi mõnitatakse eesti keele tundides poisslapsi?

Mis olukord siis on?
Mida harrastatakse?
Kes mõnitab?

Hmm, jah, kes mõnitab ja kus? Mind küll kunagi emakeeletunnis ei mõnitatud, ja kui ma ise kunagi tunde andsin, siis ka ei mõnitanud. See on ikka erandlik olukord.
Nii palju, kui ma emakeeleõpetajaid tunnen, on suur jagu neist oma koolides üsna armastatud tegelased. Kirjanduse tundmine tähendab ju ka laia simaringi, orienteerumist elus kui sellises. Mul on tunne, et see süüdistusena kõlav kommentaar on lohakalt loobitud, üsna jõhker üldistus mingi konkreetse sündmuse pinnalt.
Ja veel: kui õpilased ei armasta emakeelt (mida ma ei tahaks uskuda), siis on see natuke nagu tervisliku toiduga - me võiks end ju burgerirasvadest surnuks õgida, aga laste ees on ikka vastutus, peab andma neile vitamiine ja kiudaineid ja valke ja kasulikke rasvu, et neist terve mõistuse ja kehaga inimesed kasvaks. Tuleb anda ka emakeelt, see on natuke nagu vitamiin. Kui mu võrdlus nüüd ikka arusaadav tuli.

Mina lapsevanemana olen huvitatud, et mu lapsed eesti keelt korralikult õppida saaksid!!!
Igati nõus artiklis öelduga!
Minu pojad ei ole küll kunagi kurtnud, et keegi neid eesti keele tunnis mõnitaks.

Võrdlus oli peris hea. See eesti keele mittearmastaja vist "absoluutselt nagu minavä" seltskonnast.

Muutmine ilmselt tuleb, antaksegi vabadus õppeaineid valida. Muutmist tuleb muuta, mitte kõigile ei saa anda samas mahus vabadust.
Üldine keskharitus tähendab paljude oskuste-võimete summat, aga selles miinimumide summas on liidetavail tähtsuse järjekord. Emekeeleoskus on esmane, raskused selle saavutamisel peavad tähendama õpilase jaoks valikuvabaduse piiramist, emakeele tundide valimist täismahus.
Arvestades keeleoskuse allakäiku, peaks selline sund tabama pooli õpilasi igas koolis.
Korraldusest. Emakeeleõpetaja määrab paremale veerandile õpilastest vabaduse ja ebaedukamale veerandile kohustuse valida kõik emakeele ainetunnid. Sama valiku ülejäänud poole õpilaste suhtes teeksid vastavad kontrolltööd.
Tulemuseks oleks senise emakeele tundide arvu säilimine umbes 60% õpilaste jaoks.

üks link Aidi Valliku blogis toodud andmetele, mille põhjal uute muudatuste järel on Eestist saamas kõige vähem oma keelt kaitsev riik EL-is:

http://aidivallik.wordpress.com/2009/02...

Kustkohast saaks mõned NIMED? Kes tuli sellele ideele, kes seda arutasid ja kes otsustasid ning allkirjastasid selle otsuse? KES?
Ja veel, et mis argumendid neil olid sellise kuriteo sooritamiseks keele ja rahva vastu?

Küsimused on tõesti liialdatud. Kuigi tegelikult kardan ka mina, et lõputu tants eksamikirjandite ümber, sellele esitatud "nõuded", kaughindamine ja punktide eluline tähtsus teevad keeleõppele palju kurja.
Kirjanik eksib ka kindlasti selles, et kirjandusõpe on see keele õige ja peaaegu ainus arendaja. Mistahes aine õppimine emakeeles on sama arendav.
Vaatan oma laste emakeele töövihikuid ja kuidagi ei jõua ära imestada: lehekülgede viisi jookseb vigast teksti, mida laps peab parandama. Kus ta näeb õiget, korrektset teksti? Paari sajandi vanuse raamatu "Isa Goriot" tõlkena?

Kirjanduse, kirjatehnika ja kirjaliku eneseväljenduse oskuse õppimine pole paha, võiks õpetada, kuid lõpukirjand tuleks kindlasti kaotada (sest see on puhas vaimne terror, pealegi mõttetu ja kasutu, külvates vaid hävingut noore inimese arusaamadesse). Kes tahab saada kirjanikuks, see saab niikuinii; kes näenb keeles oma elu mõtet, see hakkab seda otsima nii ehknaa üksi. Palun lõpetage see tobe keelejant, mis on ju sisuliselt teatud liiki perverssus. Keel ei saa olla väärtus; keelon vaid mõtteväärtuste edasikandmise tehniline vahend, ei muud. Kõik see on otsaga seotud ka annetega, mida ei ole võimalik omandada keeldu ja käskudega.

keeldude ja käskudega

Vaadake, kui ilusasti kirjutasid külakooli 3 v 8 klassi haridusega inimesed! Huvitav, miks nad kirjutasid paremini, kui tänane põlvkond, kes ometigi ju õpib kohe väga kaua aega isandate poolt puhtaks pestud eesti keelt? Ja vaadake, kui ilus käekiri neil oli! Jällegi miks?:)

Tihti kiputakse kvaliteeti ja kvantiteeti segi ajama ja eimillegi ümber vahtu üles peksma. On minu kooliskäigust aastaid läinud, paljugi võibolla muutunud, äkki emakeeleõpetuse tunnidki mõistlikuks läinud? Mäletan, kuidas testiti kohustusliku kirjanduse lugemist. Õpetajagi nuttis raisatud aja üle, aga mis teha, programm vaja täita, raamatute sisu meelde jätta, ning kontrolliks hinne klassipäevikusse kanda. Keelest ega kirjandusest õpetanud see midagi, mõtlemisest ja arusaamisest rääkimatagi.

Olen nõus mitmegi kommentaatoriga: ei ole vaja tuupida emakeelt, on vaja seda koolis loovalt kasutada erinevas vormis ja otstarbel. Vaja on õppida eneseväljendust ja lihvida väljendusvahendi, keele, kasutust. Mitte ainult emakeele, vaid ka teiste keelte -- võõra keele kogemus toob kasu ja aitab mõista oma. Emakeeletunde pole eraldiseisvana teatud taseme omandamise järel üldse vaja. Kuid selliseks muutuseks pole meie koolisüsteem kindlasti valmis.

Ääremärkusena: sõna "emakeel", mida ma siin inertsist kasutan, on iseenesest ju tobe. Olgu ema mistahes rahvusest, eestikeelses koolis peaks ju ikkagi eesti keelt õpetama?