KALLE PREISMANN: Mopeediga kurjategijaks

Eelnõu kohaselt karmistatakse liikluskaristusi sisuliselt veelgi, see tähendab, et  laiendatakse oluliselt karistatavate ringi, kus põhiliselt karistatuteks oleks jällegi noorsugu ja ka mitte ainult nemad. Uue korra kohaselt peetaks 1. jaanuarist mootorsõidukiteks väikese mootorimahuga mopeede (sealhulgas motorollereid ja näiteks nõukogudeaegseid võrre) ja nendega võrdsustataks maastikusõidukid (ATV-d). Kõik liikluskaristused hakkaksid seaduse jõustumisel laienema täie rangusega ka kümnetele tuhandetele eelnimetatud sõidukite juhtidele.

Näide: puhkusel viibivale kutselisele autojuhile, kes sõidab mopeediga suvilarajoonis, kui tal on veres 0,5 mg/l (promilli) alkoholi ja ta on väliste tunnuste põhjal joobes, saaks esmakordsel rikkumisel maksimumkaristuseks määrata kriminaalkaristuse, rahatrahvi kuni 18 000 krooni või juhtimisõiguse äravõtmise kõikides kategooriates kuni üheks aastaks. Tõenäoliselt ta kaotaks töökoha. Juhtimisõiguse taastamiseks peaks ta lisaks sooritama uuesti teooria- ja sõidueksami. Sama rikkumise eest alaealiste mopeedijuhtide puhul, kes ilmselt saavadki nimetatud karistuste sihtgrupiks, rakendub lausa peatükkide viisi liiklusrikkumisi, mille kehtivuse ajal nad ei saagi esmast juhiluba taotleda. Noortele lisanduks järjest rohkem uksi, mida varases nooruses kogu järgnevaks eluks sulgeda ja selle kaudu tulevikus enda arenemisvõimalusi piirata.

Siin on tegemist ülisuure ebaproportsionaalsusega süü suuruse ja karistuse raskuse vahel. Kui võimas ATV-juht võib olla liikluseeskirju rikkudes ka ohuks teistele liiklejatele, siis näiteks joobnud mopeedijuht on ohuks eelkõige iseendale. Kriminaalkaristuse põhieeldus on ikka see, kui kahjustatakse teist isikut. Kriminaalkorras karistatavad teod on meil juba niigi devalveerunud. Elanikkonna, enamikus lihtinimeste massiline represseerimine on kaotanud igasugused piirid ja see tundub olevat juba riiklik poliitika. Kuid nii ei lahenda sotsiaalse iseloomuga probleeme.

Riigikogu liikmetele mullu 10. juunil peetud ettekandes rõhutas riigikohtu esimees Märt Rask: „Üldtunnustatud õigus-põhimõtete kohaselt on karistusõiguslik sekkumine ülim abinõu, mida tuleks rakendada üksnes siis, kui see on hädavajalik ja teiste õigusharude regulatsioonisuutlikkusest jääb ilmselgelt väheseks.” Praegu on Eesti karistusregistris üle 530 000 kriminaal- ja väärteokorras (sealhulgas varasemad haldusõigusrikkumised) karistatud elusolevat füüsilist isikut. 2008. aastal algatati liiklusõigusrikkumistes 273 000 väärteomenetlust. Arvude kohaselt on ühiskond pätistunud, kuid tegelikult see pole ju nii.

Kui teoreetiliselt tooksid ka mopeedijuhtide väärteotrahvid eelarvesse raha juurde, siis kriminaalkaristused viivad raha välja, lisaks suurendavad kriminaalmenetlused bürokraatiat, mida Euroopa Liit hiljuti Eestile ette heitis. Täiesti uurimata on karistatute käitumine: kas nad on üldse motiveeritud töötama Eesti riigi huvides? On üldteada, et kriminaalkorras karistatute hulk on väga suur venekeelse elanikkonna, sealhulgas 102 000 määratlemata kodakondsusega isiku seas. Kas eelnimetatud on üldse lojaalsed ja soovivad ühiskonda integreeruda? Kõik see nõrgestab riiki sisemiselt ja suurendab vastasseisu.

Trikitamine muudatustega

Tekib ka küsimus, miks ei vaadelda sanktsioonisüsteeme tervikuna, kõnealusel juhul liiklusseaduses tervikpaketina. Õigusloomes trikitatakse eri seadusemuudatustega. Läinud aasta 28. detsembril suurenesid liiklus-trahvid ja pikenes juhtimisõiguse äravõtmise aeg. Tänavu 1. juulil jõustusid karmimad karistused joobnult juhtimise eest ja seda ajal, kus uue liiklusseaduse eelnõu oli praktiliselt valmis.

Liikluskaristuste veelgi karmistamiseks pole sisulisi põhjendusi, sest Eestis puudub seos liiklusõnnetuste arvu ja karistuste raskuse vahel. Mis on siis riigi eesmärk? Veelgi enam: faktid kõnelevad, et viimasel pooleteisel aastal on liiklusõnnetused rekordiliselt vähenenud, sealhulgas need, mis on toimunud joobes juhtide osalusel, ja seda enne niigi rangete karistuste karmistumist. Kahtlemata on joobnud juhid endiselt probleemiks, kuid nagu iga haigus, vajab ka see probleem lahenemiseks aega. Kas keegi mäletab, kui palju oli veel mõni aasta tagasi ööpäev läbi avatud poode ja putkasid, kus müüdi alkoholi, mida tõenäoliselt ka noorsugu kergelt kätte sai?

Uut liiklusseadust on kindlasti vaja, kuid karistuste osa peaks muutma. Mopeedide ja maastikusõidukite juhtimise kohta võiks olla eriregulatsioon või võiks nende puhul piirduda väärteokaristustega, sest ka rahatrahv proportsioonis mopeedi maksumusega on karm sanktsioon. Juhul kui trahvi ei tasuta, ei kustu karistus registrist.

Riik on praegu majanduskriisis. Soovitaks kuulata vanarahva tarkust: ära sae oksa, millel ise istud.