KALLE PREISMANN: Eesti kui karistatute ühiskond
(28)Mida arvata ühiskonnast, kus võimalikult paljude õigusrikkumiste eest üritatakse inimesi karistada kriminaalkorras? Üks on selge: see viib kriminaalkurjategija mõiste devalveerumiseni.
Midagi sellist võib endaga kaasa tuua uus liiklusseaduse ja karistusseadustiku eelnõu, mida riigikogu juba homme hääletab. Mida see siis muudaks?
Kui praegu karistatakse joobnult juhtimise eest kriminaalkorras vaid juhul, kui tegu on korduva rikkumisega, siis edaspidi saaksid kriminaalkurjategija staatuse ka need, kes tabatakse esimeselt rikkumiselt (kui juhi veres on vähemalt 1,5 promilli alkoholi või kui veres on vähemalt 0,5 promilli ja isik on nn väliste tunnuste põhjal joobnud). Ühtlasi näeb eelnõu ette kriminaalkaristuse esmakordse juhtimise eest narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine mõju all, sõltumata joobeastmest. Uudne on seegi, et juhtimisõigust saaks kriminaalkorras põhikaristusena ära võtta, ning ühtlasi saaks riik edaspidi konfiskeerida ka liisingulepingust tulenevad varalised õigused.
Juba praegu on Eestis umbes 193 000 kriminaalkorras karistatud isikut. Neist 91 000-l on kehtiv kriminaalkaristus, ülejäänutel on see kustunud. Tänavu esimese üheksa kuuga on liiklusõigusrikkumistes algatatud 210 000 väärteomenetlust. Eesti on väike. Kui iga seitsmes inimene (lapsed kaasa arvatud) on juba praegu kriminaalkorras karistatud – ja uue seaduse valguses tuleks karistatuid üha juurde –, viib see kriminaalkurjategija mõiste devalveerumiseni. Devalveerumine on juba aset leidnud. Karistatud lapsevanemad võivad alateadlikult hakata lapsi kasvatama nõnda, et teatud õigusrikkumised on lubatud.
See võib omakorda viia olukorrani, kus riigis kasvab peale põlvkond inimesi, kes ei tarvitse olla seaduskuulekad. Inimestes on tekkinud ka teatud immuunsus karistuste toime vastu. See ei ole mitu aastat enam olnud õiguspoliitiline, vaid riigi julgeoleku küsimus. Devalveeruda võib ka kuriteo mõiste. Sest milles seisneb kriminaalkorras karistatav tegu, kui isik sõidab joobnult vaid mõne meetri, ajades näiteks auto tänavalt hoovi, kus oht on minimaalne? Seadusi ei tohiks täita valikuliselt.
Arest, mitte kriminaalasi
Sisulisi põhjendusi karistuste karmistamiseks ei ole. Ei saa tõendada, justkui muudaks karistuste karmistamine liiklus-olukorda kardinaalselt.
Arvestades Eesti teedele lisandunud sõidukite tohutut hulka, läheb olukord aeglaselt, aga stabiilselt paremaks. Paranemas on ka liikluskultuur. Kui mullu leidis Eestis aset 2450 liiklusõnnetust, kus hukkus 196 inimest, siis tänavu üheksa kuuga on toimunud 1417 liiklusõnnetust, kus on hukkunud 101 inimest. Jah, 2006. aastal õnnetuste arv kasvas (2585 õnnetust ja 183 hukkunut), kuid seda saab põhjendada majanduseufooriaga. Liiklusse lisandus uusi sõidukeid ja noori juhte.
Kui uue eelnõu eesmärk on vähendada joobnud juhtide hulka liikluses, siis tegelikkuses võib see soosida neid, kes hakkavad pidevalt, alkomeeter taskus, sõitma alla 1,5-promillise joobega.
Joobnud juhte on mõistlikum karistada mitte kriminaalkorras, vaid pigem kiire, isegi lühiajalise vältimatu arestiga väärteokaristusena. Kriminaalkorras karistamine tähendab inimese stigmatiseerimist, mis võib hakata (eriti noore puhul) mõjutama tema hilisemat elu. Üldkasulikku tööd väärteokaristusena ei saagi veel määrata, sest vastavad seadusemuudatused on tegemata. Kuna eelnõu puudutab ka alaealiste karistamist, rikutakse sellega ÜRO lapse kaitse konventsiooni, mille kohaselt peavad ka seadusandlikud organid seadma esikohale lapse huvid.
Tuleb leida alternatiive. Arvutiajastul oleks väga lihtne rakendada veapunktisüsteemi, mis on osutunud seda rakendanud riikides tõhusaks. Kiiresti peaks noorsoo karistamiseks välja töötama erisätted või lausa eriseadused. Samuti peaksid karistuste karmistamisega kaasnema sotsiaalsed lisameetmed. Eelnõu jõuaks veel kas või paari tehnilise muudatusega korrigeerida. Näiteks võiks sätestada automaatse kriminaalkaristuse, kui juhi veres on alkoholi vähemalt 2,5 promilli (algab raske joove) ja tuua karistusseadustiku § 424 tagasi sõna „korduv”. Alates 1,5 promillist (siit algab keskmine joove) võiks enamikul juhtudel karistusena kaasneda arest.
Kui alkoholism võtab epideemia mõõtmeid, ei saa kriminaalõiguslik sanktsioon olla arstirohi, mis raviks kodanike meditsiinilise, sotsiaalse ja psühholoogilise sisuga probleeme. Riik peaks vähemalt püüdma lahendada probleeme sisuliselt.
Suund karistuste karmistamisele, mis torkab silma mujalgi, ei ole õige. Üks karistuste ebaproportsionaalsuse näiteid on, et näiteks tapmisele kihutamise katse on praegu veel kriminaliseerimata (tõsi, eelnõu on menetluses). Karistatute arvu suurendamine võib osutuda komistuskiviks Eesti arengule ja kahjustada riigi mainet.



























