Kaks erinevat sõda

Igal aastal me imestame, et see absurditeater üha kordub, ja kui saabub 10. mai ohkame kergendustundega ning loodame, et see oli viimane kord. Aga aasta möödub kiirelt ja kogu trall algab jälle nagu ikka. Mida me oleme teinud, et seda peatada? Kuidas me oleme Eesti ajalugu seletanud siin elavatele uutele kaasmaalastele?

Probleemi juured, miks Eestis on kaks erinevat ajalookäsitlust, peitub asjaolus, et suur enamus endistest Nõukogude Liidu immigrantidest on saabunud Eestisse pärast sõda. Neil on absoluutselt teine ajalooline mälu ja ettekujutus Nõukogude sõduri rollist. Nad ei kujuta ette küüditamisi ja vägivaldset riigikorda muutmist. Neil oli teine sõda.

Nende sõjas ei olnud vanaisa, kes sunniti astuma Waffen-SS-i, et kaitsta oma kodumaad punaste vastu. Nende riiki ähvardas selles sõjas ainult Hitler ja 9. mail 1945 kaitsesid nad oma vabadust. Punalipp on nende jaoks võidu sümbol. Nende sõda oli siit väga kaugel.

Eestlased respekteerivad vene rahva kannatusi nende Suures Isamaasõjas. President Ilves sõitis 9. mail Moskvasse, et vaatamata keerulistele riikidevahelistele suhetele siiski meenutada nende rahva ohvreid. See ei olnud talle lihtne, sest ametlik Venemaa ignoreerib ülbelt Eesti, Läti ja teiste rahvaste kannatusi Teise Maaimasõja ajal. Kannatusi, mida põhjustasid Stalini ja Hitleri totalitaarsed režiimid koos. Nagu eestlane laulab: „Nüüd hõiska rahvas kõigest väest meid röövel päästnud röövli käest“.

Aga meie ajaloost ei tea siinsed vene keelt kõnelevad kaaskodanikud praktiliselt midagi. Okupatsiooniajal olid need teemad rangelt keelatud, ja ka praegu ei vaeva meie ühiskond neid asju lahti seletama. Sel aastal langes 9. mai pühapäevale, argipäeval oleks algkooli lapsi viidud pronkssõduri juurde jälle kord klasside kaupa. Nende õpetajatel oli ju ka see teine sõda. Narvas mõistagi ei ole ühtegi ajalooõpetajat, kes oleks hariduse saanud Eesti territooriumil. Ega neid Tallinna vene koolides ka palju pole.

Venekeelsed ajalehed ja võrguväljaanned, kaasa arvatud need, mis kuuluvad Eesti juhtivatesse meediakontsernidesse, panid Venemaa kombel esilehele Georgi linte ja punaseid nelke juba 8. mail. Nende säras ei paistnud väljagi uudis president Ilvese kõnest Maarjamäel, kus ta ütles: „Totalitaarsete režiimide ambitsioonidest ning Hitleri-Stalini sobingust puhkenud Teine maailmasõda sai võimalikuks just tänu totalitaarsete režiimide jultumusele ning demokraatlike riikide suutmatusele peatada neid ideoloogiaid ja riike.“

Kas see kõik peaks meid üldse häirima? Lõppude lõpuks, see on ju pidu võidu puhul fašismi üle! Ega need tuhanded inimesed, kes Aljoša juures punaste nelkidega käisid, ole ju kõik tingimata Eesti Vabariigi vastu meelestatud. Neil oli lihtsalt teine sõda ja teine võit. Meid vabastati võõrvägedest 1994. aastal, aga nende kodumaa 49 aastat varem.

Ja selles kogu asi ongi - nendel inimestel on siiamaani teine kodumaa. See teine, mille suursaadik asetas pärja Arnold Meri hauale ja mille noored kaasmaalased levitasid kalmistule tulnud inimestele valge-sini-punaseid trikolore. Neid inimesi kasutatakse ära ja nad lähevad heameelega kõikide provokatsioonidega kaasa. Sest neil ei ole paraku teist kodumaad. Eesti ei vaevu nendega tegelema.

Ma ei usu, et kedagi saab õnnelikuks teha vastu tahtmist või luua kunstlikult uut identiteeti, aga ma ei usu ka meie valitsevasse käegalöömise meeleolusse lõimumispoliitikas. Iseenesest ei muutu midagi! Me peame reaalselt tegelema vene haridusega ja vene meediaruumiga siin, kui me tõesti tahame ühtset ühiskonda. Me vastutame selle eest, mis neis sootsiumites toimub, sest paljud asjad sünnivad meie vaikival nõusolekul ja ka meie riigi raha eest.

President Ilves kirjutas oma eessõnas Imbi Paju raamatule „Tõrjutud mälestused“, mis hiljuti ilmus ka vene keeles: „Ajalugu on praeguse Euroopa sõjatander. Sõda ei peeta relvadega, ega ka mitte territooriumite pärast. Sõditakse ajalookäsitlustega, õigluse nimel.“

Me vajame dialoogi meie uute kaasmaalastega, kui me ei taha siin näha viiendat kolonni. Pealekauba, kui me suudame Eesti ajalugu selgitada siia elama saabunud venelastele , leevenduvad ka mitmed oleviku teineteise mittemõistmised ning niisamuti on mineviku ja tänapäeva sündmusi kergem selgitada meie läänepartneritele. Sellega peab lihtsalt aktiivselt tegelema.