Kaks argumenti samasooliste abielu vastu

Ütlen kohe ära, et olen samasooliste abielude vastu ja suhtun seadustatud partnerlusse kõhklevalt.

Olen oma vastuseisu põh-jendanud kahel viisil. Esimene argument on puhtalt instinktiivne, kõhutundel põhinev: see pole õige. Tunnistan, seda argumenti pole võimalik ratsionaalselt eriti põhjendada. Kuid moraalsed otsused ongi tihti intuitiivsed.

Näiteks on selliseid intuitiivseid otsustamismehhanisme kirjeldanud psühholoogiaprofessorid Steven Pinker Harvardist ja Jonathan Haidt Virginia ülikoolist.

Intuitiivne moraaliotsus

Pinker on intuitiivset otsustusprotsessi nimetanud „moraaliinstinktiks”. Sageli toob ta näiteks järgmise mõtteeksperimenti: „Julie ja Mark on õde ja vend. Ühel ööl otsustavad nad omavahel seksida. Julie on juba tükk aega võtnud rasestumisvastaseid pille, Mark kasutab igaks juhuks ka kondoomi. Mõlemad naudivad seksi, kuid otsustavad seda mitte korrata. See öö jääb nende omavaheliseks meeldivaks saladuseks.”

Enamik inimesi reageerib loole automaatselt: see pole õige. Pinker viitab, et kõigepealt tulebki otsus („see pole õige”) ja alles siis hakatakse põhjendama ning see pole sugugi kerge. Bioloogiline põhjendus – intsestist sündinud laste tervis – ei kõlba, sest oli ju selgelt viidatud, et lapse saamise ohtu kõnealusel juhul polnud.

Ka psühholoogilised (see teeb õe-venna õnnetuks) ja sotsiaalsed (selline käitumine häirib teisi inimesi) põhjendused ei sobi – eksperimendi kirjeldus viitas, et ei teinud õnnetuks ja jäi saladuseks. Lõpuks, nagu Pinker ütleb, on ratsionaalsete argumentide varu otsas ja jääbki järele: „Ei oska põhjendada, aga tean, et see pole õige.”

Jonathan Haidt on võrrelnud moraalsete otsuste tegemist ilumeelega. Me ütleme, et miski on ilus ja miski inetu, aga meil on väga keeruline seda ratsionaalselt põhjendada. Need otsused on intuitiivsed, tihti emotsioonidega seotud.

Haidt nimetab isegi eksperimente, mille puhul ajukahjustusega inimesed reageerivad teatud moraalsetele dilemmadele teistmoodi kui terved – see võib viidata lausa moraalsete valikute bioloogilistele seostele.

Haidt on teinud palju eksperimente. Mõni neist on olnud utreeritud, näiteks kuidas moraalselt hinnatakse seksimist surnud kanaga, mis hiljem ära süüakse, või millise moraalse hinnangu annavad inimesed WC-poti rahvuslipuga pesemisele.

Aga loomulikult saab testida ka sotsiaalselt olulisi dilemmasid: kas samasooliste abielu on normaalne? Aga kui abielluvad kaks venda, kas siis on ka kõik korras? Kaks õde? Isa ja poeg? Ema ja tütar? Kuidas on lugu prostitutsiooniga? Mitmenaisepidamisega?

Haidt ise pooldab homo-abielude legaliseerimist, tema uuringud aga näitavad, et paljud moraalsed otsused on paratamatult intuitiivsed ja sellisena loomulikud. Neid ongi raske ratsionaliseerida, kuid kõik, ka homoabielude pooldajad, teevad neid otsuseid, ehk küll mõnes teises kontekstis.

Ühiskonna insenerid

Minu teine argument samasooliste abielu vastu lähtub umbes sellisest arutluskäigust: kultuur, selles sisalduvad kombed, tavad, institutsioonid (sh abielu) on keerulised ja orgaaniliselt – alt üles – tekkinud nähtused, millesse kätketud informatsiooni, väärtusi ja kasu me ei suuda kunagi lõpuni mõista ega mõõta.

See on burkelikult konservatiivne vaade, kuid seda jagavad ka mõned klassikalised liberaalid, näiteks Hayek, kes on kirjutanud nähtamatust informatsioonist ning spontaanselt ja orgaaniliselt tekkinud korrast.

Niisiis, burkelik või hayekilik vastuväide samasooliste abielule ütleb, et traditsioonilist abielu kergekäeliselt muuta on ohtlik, sest me ei tea täielikult, mis väärtusi ja kasu traditsiooniline abielu sisaldab ning milliseid prognoosimatuid negatiivseid nähtusi selle muutmine võib kaasa tuua.

Iseenesest ei saa see hoiak olla absoluutne, sest alati võib tuua näiteid traditsioonidest (à la orjapidamine), mida ometi on tulnud muuta. Niisiis pole tegemist mitte jäiga – mitte kunagi mitte midagi muuta – fundamentalismiga, vaid pigem ettevaatlikkusega.

Inimeste jaoks, kes umb-usaldavad ülalt alla tehtavat ühiskondlikku inseneritööd, kus krunnidega tädid ja prillidega onud meie-teame-paremini suhtumise järgi elukest korraldavad, on selline hayekilik hoiak maailma vaatamiseks sobilik lähtepositsioon. Homo-aktivist Jonathan Rauch, muidu suur Hayeki fänn, on sellele hayekilikule hoiakule vastu vaielnud, kuid ka tema möönab, et see suhtumine on vähemalt arusaadav ja aus ning väärib isegi lugupidamist.