KAIDO KIKKAS: Kokkuseotud kingapaelad

Hiljuti võis telerist näha filmi “Demolition Man” Sylvester Stallone’iga peaosas – lugu mehest, kes külmutatakse elusalt ja äratatakse üles aastaid hiljem, tulevikus. Peategelane üritab uutes oludes kuidagi toime tulla ning saab lõpuks linnapealt kutse lõunale … USA kiirtoiduketti Taco Bell. Tema imestamise peale seletatakse, et kõik restoranid ongi Taco Bellid – nemad võitsid vahepeal peetud restoranisõja…

Nüüd aga tänapäeva juurde.

Mullu 24. septembril hääletas europarlament tarkvara patenteeritavuse vastu. Veidi enam kui nädala eest, tänavu 18. mail võttis aga EL-i ministrite nõukogu vastu risti vastupidise otsuse, mis avab tee tarkvarapatentidele. Vastuseks kostab protestihääli kogu Euroopast ning hetkeseisuga on olukord veel üsna segane. Milles on siis probleem?

Suurkorporatsioonide võim

Patendimehhanismi algseks mõtteks oli tagada uudse lahendusega välja tulnud inimesele või firmale mõneks ajaks täielik kontroll oma toote üle – väljamõtleja pidi saama võimaluse oma loomingu pealt teenida. Ka oli patentide idee avalikustamine – selle asemel et varjata leiutist kiivalt ärisaladusena, sai seda nüüd avalikult, seaduse kaitse all kasutada. Paraku on aeg edasi liikunud ja mõnigi asi teisiti.

Patentide kehtivusajaks on paljudes riikides 20 aastat. Kui see võis olla mõistlik tähtaeg aurumasina aegadel, siis tänane maailm areneb mitu korda kiiremini. Võime näiteks ette kujutada, milline oleks tänane veeb, kui iga veebilehitseja ja -serveri pealt tuleks selle loojale Tim Berners-Leele raha maksta...

Veelgi olulisem on fakt, et ka traditsioonilise patendiõiguse järgi ei saa patenteerida ideed, vaid üksnes selle praktilist rakendust või ka konkreetset, täpset menetlust millegi saamiseks. Patenteeritav objekt peab seega erinema kõigist eelnevaist ja olema praktikas rakendatav. Tarkvara puhul sõltub uudsuse äratõestamine vaid advokaadi otsusest ning tarkvara programmitekst ei ole iseenesest patenteeritav menetlus.

Selge on see, et olukorras, kus ühe või teise lahenduse patenteeritavuse määrab eeskätt advokaatide sõnaosavus (tarkvara puhul on see paratamatu), on mõned mängijad väljakul “teistest võrdsemad”.

Suurkorporatsioonides töötab rohkem juriste kui enamikus tarkvarafirmades töötajaid. Nii võimegi jõuda absurdsesse seisu, kus mõni suur tegija patenteerib sinise servaga aknad, ekraani ülaservast avaneva menüü või hiirekursori (tõsi, olemasolevaid lahendusi tagantjärele siiski patenteerida ei saa, küll aga võib see juhtuda tulevikus kasutusele võetavate samaväärselt universaalsete asjadega).

Asjast võidaksid eeskätt suured tarkvarafirmad, kes vabanevad suurest osast tülikast konkurentsist. Veel toob tarkvara patenteerimine ilmselt kaasa juriidilise personali tunduva kasvu ka mittejuriidilistel aladel töötavates ettevõtetes (kas Eesti Päevalehel on juba oma tarkvarajuristid?).

Eestlastele jääb selli roll

Ilmselt ei suuda Eesti väikesed tarkvarafirmad juristide pidamises suurkorporatsioonidega võistelda. CV Online’i ja muude sääraste siitmailt pärit projektide väljakäimine hakkab üha enam takerduma patendivõrku ning lollikindlamaks lahenduseks saab alltöövõtt välismaistele suurfirmadele – vähemalt ei ole tarvis kohapeal patentidega mässata. Mis vahe on aga vabal meistril ja sõltlasest sellil, peaks vähemalt keskaegse tsunftitraditsiooniga Tallinnas küll selge olema.

Vaba tarkvara liikumine surutaks ilmselt maha (täiesti kaotada seda ei õnnestuks) ning vahepealsest ohtlikust konkurentsist vabanenud tarkvara-suurfirmad tõstaksid vahepealsel ajal langema kippunud hinnad jälle “õigele tasemele”. Seda ka riigiasutuste ja koolide puhul, kus viimasel ajal on tehtud kasvava konkurentsi tõttu suuri soodustusi.

Eestikeelse tarkvara väljatöötamine jääb tootjate suvaks – ja nii väikese keeleruumi peale pole mõtet varusid raisata. Meenutagem, et MS Windows ja MS Office said eestikeelseks rohkem kui kümme aastat pärast nende loomist ja seda suuresti vaba tarkvara survel (Linux ja OpenOffice.org said mõlemad eestikeelseks varem). Nüüd väheneb see surve tunduvalt.

Tavakasutaja kinnitatakse senisest veelgi enam kindlate kommertstoodete külge, vabad alternatiivid jäävad patenditakistuste tõttu “standardsest” kommertstarkvarast taas maha (näiteks ei suuda avada dokumente, kuna nende failivorming on patenteeritud ja seda ei tohi vabasse tarkvarasse lisada). Ka “vana hea” piraatlus ei aita enam kuigi kaua – kontrollimehhanismid muutuvad mõjusamaks. Seega jääb selge valik: kas kasutad arvutit (ja maksad mehiselt) või ei kasuta.

Viimasel ajal on eriti hoogustunud mõningate USA suurfirmade jõuline lobby-töö EL-i eesistujariigi Iirimaa valitsuses, saavutamaks endale meelepärast tulemust patentide vallas. Selleni jõudmisel annab Euroopa vabatahtlikult ära vahepeal tänu Ühendriikide mitte just kõige mõistlikumale tarkvara õiguskaitsele saadud eelise – ideede ja lahenduste vaba konkurentsi – , mis on aidanud teoks saada mitmel Euroopas viimastel aastatel aset leidnud e-ühiskonna alasel ettevõtmisel. Ameeriklaste agressiivsele survele järeleandmine aga pidurdaks paljusid lootustandvaid arenguid tunduvalt.

Kui Euroopa tahab võidujooksus USA-le järele jõuda, siis ei ole jooksu ajal kingapaelte omavahel kokkusidumine tark tegu. Isegi siis mitte, kui eesjooksja rumalast peast seda juba teinud on ja nõuab nüüd, et ka teised samamoodi talitaksid. Ja kõik restoranid ei peaks olema Taco Bellid.

Kaido Kikkas, TPÜ haridustehnoloogia keskuse vanemhaldur, TTÜ ja IT KolledzŠi õppejõud