KADRI IBRUS: Patsient tahab teada, mis juhtus

Viime tervishoiukulud kõigepealt 6% SKT-st 16%-ni SKT-st ja jätame iga seitsmenda elaniku ravikindlustuseta nagu USA-s ning siis hakkame ka vastaval tasemel meditsiiniabi nõudma ning käivitame ravi kvaliteedi osas range vastutuse.

See informatiivne mudel oleks ju veelgi edukam, kui riputada näiteks kõik tervist puudutavad kaebused internetti ja las siis patsient otsustab, mis tal võib viga olla ja millist ravi ta tahaks saada. Ja võtab siis ka vastutuse. Milleks neid arste siis veel vaja on?
Kui aga seda informatsiooni hakkab jagama arst, siis, vabandage väga, kasvavad järjekorrad ooteruumis, sest niigi ei saada praegu ühe patsiendiga veerand tunni jooksul hakkama, mis siis veel juhtub, võib arvata. Aga "polkovniku leski" on ju meil jalaga segada.
Kui arstil ei ole enam oma otsustustes vabadust, siis pole mõtet ju ka vastutust nõuda.

kyll, aga ilmselt see informeerimist nõudev mudel ei hakka eestis tööle. arstide väljaõpe põhineb liialt kitsal erialal. seega nad lihtsalt ei teagi paljusid asju ja et patsient info kätte saaks, tuleks tal tõesti paljusid arste oma küsimustega tülitada. vaevalt, et patsient seda tahab ja jõuabki. infovahetusmudeli rakendamine takerdub arstide piiratuse taha. neid on nii õpetatud ja polegi nagu mõtet neid veel ülbuses või hoolimatuses süüdistada. inimestel on kadunud kontroll oma tervise üle, see on läinud arstidele. need teevad oma parima, kuid välja tuleb nagu alati ehk veel rohkem kontrolli. rohkem raha teeb asja vaid hullemaks.

Samasugune kontrollorgan tuleb ka ajakirjanikele. Kui ajaleht lugejat ei rahulda,nii nagu vaja saab ta teha kaebuse komisjonile,kus istuvad juristid,prokurörid. ja määravad toimetustele kövad trahvid!!!
Kyll siis ajakirjanikud hakkavad köike öigesti kirjutama.

Kuigi Patsientide Esindusühing või mis nime see beibe Ilvese padjaklubi ka kannab, on seal üks tõetera siiski sees. Haiguste, ravi, patsientide ja meedikute käitumise üle peab arutama siiski spetsialistide komisjon, mitte kohtunik. Juristi seadused ei ole ülimad loodusseaduste suhtes, mille tõttu inimene on haige ja lõpuks sureb. Kui õiguskantsler avab hooldekodu uksed ja laseb vabadusse ullikesed, sest tema seaduse järgi on mingi paber valesti täidetud , kas pole tegu siis juriidilise mõrvakatsega?

ajakirjaniku jutt õige ja igasugused kommentaarid, et patsient ei saa midagi aru on taas eneseõigustamisi otsivad ning ilmselt meedikute poolt ka avaldatud. Iga haigust on võimalik mõne lausegagi selgeks teha normaalsele inimesele. Kas on raske pildil näidata, et teil on, näiteks, südames see sooneke rikkis, selle rikke kõrvaldamiseks oleks tark teha seda ja toda, see võtab aega nii ja naapalju. Ongi kõik. Olen märganud, et eesti tohtrid pildiliselt üldse haigele ei seleta, aga just pilt on see, mis kõige mõistetavam on. Aga eks väide, et haige niikuinii midagi ei mõika ole taas tunnistus meie arstide ülbusest, kasvatamatusest ka.

ükski kohtunik ei tee selliseid otsuseid puhtalt omaenese tarkusest - selleks kaasabki ka kohus meditsiinieksperdid. Peamine pluss kohtuniku poolt lõppotsuse tegemisel (ekspertide hinnangute põhjal) on selles, et erinevalt meditsiiniekspertidest ei ole kohtunikud arstide ringkaitse osaliseks. Samas ei ole sellise otsuse tegemine kohtunikule loomulikult lihtne. Aga kas see paistab nii väga lihtne olema ka meditsiiniekspertide poolelt. Niipalju kui mina kuulnud olen, tulevad ka sealt üsna "nii-ja-naa" seisukohad

Teavitamiskohustus on juba kehtiv: võlaõigusseadusest:
§ 766. Patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustus
(1) Tervishoiuteenuse osutaja peab patsienti teavitama patsiendi läbivaatamise tulemustest ja tervise seisundist, võimalikest haigustest ning nende kulgemisest, pakutava tervishoiuteenuse olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest ja vajalikest tervishoiuteenustest. Patsiendi soovil peab tervishoiuteenuse osutaja esitama nimetatud teabe kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Küsimus on aga selle rakendumises, st iga arsti heas tahtes arusaadavalt selgitada. Midagi pole parata - see on mõtteviisi muudatus, mis võtab aega. Me saame aga kõik kaasa aidata, arstidelt seda järjekindlalt nõudes (ja mitte lihtsalt kommentaariumides vigisedes).

See ei ole küll mingi "ettepanek" - see on juba seadusega kehtestatud kohustus. Võlaõigusseadusest:
§ 766. Patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustus
(3) Patsiendi võib läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada üksnes tema nõusolekul. Patsient võib nõusoleku mõistliku aja jooksul pärast selle andmist tagasi võtta. Tervishoiuteenuse osutaja nõudmisel peab nõusolek või selle tagasivõtmise avaldus olema vormistatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
(teavitamise kohta vt kommentaare allpoolt).
Mis puudutab vastutust, siis ka see on arstile seadusega pandud. Võlaõigusseadusest: § 758. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu mõiste
(2) Tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud arst, hambaarst, iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või ämmaemand, kes tegutseb tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel, vastutab tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise eest tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult.
St kui valeraviga on kahju tekitanud, siis vastutab. Küsimus on pigem selles, kuidas võimalikult efektiivselt ja adekvaatselt kindlaks teha, et oli valeravi. (selle kohta vt ka kommentaari allpool spetsialistidest ja kohtunikest)

nn. "patsiendikaitse või patsiendi õiguste kaitse seadus" ja "arsti või meditsiinitöötaja õiguste ja kaitse seadus" - tõsi küll, mitte selle nime all. Vaadake ise https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13160... alates § 758. Reguleeritud on nii patsiendi kui tervishoiuteenuse osutajate õigused ja kohustused.

...hoopis järeldama, et ühe patsiendi vastuvõtuks ettenähtud aeg on liiga lühike? No muidugi jõuame siinkohal ressursini tagasi - ehk oleks aeg meditsiinisüsteemi enam panustada? Loomulikult tähendab see aga kõigile meile suuremaid makse - kas olete selleks valmis?

pahane, et ikka vägisi tahetakse süüdistada patsienti. Kuidas oleksin mina saanud ära hoida purjus arsti ja selle tegevusetust, mille tagajärjel suri inimene? Külastan arste küll haruharva, sest pelgan neid. Kuid niisuguste küsimuste puhul, kus otsest surmasaamist karta vaja ei ole, s.t suulise nõuande puhul, on küllalt tihti vastuseks "ei mina tea, mis sul viga on." Raha kõlksub aga kassasse, nagu oleksin saanud asjatundliku nõuande osaliseks.

Liiga palju tahate teada, see võib olla ohtlik!
Minu kadunud abikaasa, polkovnik Udu, tahtis ka liiga palju teada. Teda ei rahuldanud veneroloogi selgitused, et tema haigus on tekkinud vastu külma seina kusemisest, tahtis ise mikroskoobi all uurida ja võrdles seina peal rippunud gonogokkide pildiga. Kodus nõudis minult aru, kellega ma veel peale tema olen olnud - küll võis üks inimene kiuslik ja kahtlustav olla!
Ma rääkisin väeosa velskriga sellest veidi pikemalt, viisin assortiikarbi ja 10 rubla panin ka sisse. Kui polkovnik läks jälle sinna juurde minu süüdistamiseks tripperidiagnoosi nõudma, pani velsker ta kušetile pikali, istus kaksiratsa kõhu peale, õde hoidis jalgu kinni ja ütles, et kui tripper, siis teeme süsti sinnasamma. Kui sealt püksid rebadel koju lidus, siis olid tripperijutud kadunud. Kes teab, äkki sai ta sellest mingi tüsistuse, südametunnistus mul tema surma pärast veidi vaevab küll. Ikkagi Punaarmee polkovnik, mitte mingi kontrrevolutsionäär! Seda enam, et mul endal oli tol ajal ka mingi kihelus, mis alles pärast margantsovkaga loputamist läks üle.

arstid teavitavad küll patsiente. täidavad seadust. räägivad, mis ohud kaasnevad operatsiooniga ja kuidas eluaegse raviga tuleb leppida, jne, jne. arstide kitsast spetsialiseerumisest tuleneb aga terve hulk tagajärgi, mis ravi vähemõjuvaks muudavad. nad informeerivad patsienti, kuid ravi see info toimivaks ei muuda. ikka on opil tüsistused ja eluaegne rohusöömine ei tee terveks. sedasama infot üha paremini esitades ei muutu midagi. mingis komisjonis tulevad küll vahest erinevad spetsid kokku, aga kas nad kuulavad üksteist?

patsient on rahulolematu ju selle pärast, et ei saa terveks, mitte selle pärast, et arst rumal on või ei oska suhelda. kui terveks teeb, milleks siis veel med õppus?! põhiküsimus ongi ju, et haiglas ja arstide käe all võib viga saada ja ei pruugi terveks saada. jutud, et tuleb leppida, on lihtsalt päheistumine. patsient otsustab ise, kas lepib või ei, arsti kohus peaks olema ta ikka terveks teha, mitte rääkida leppimisest. patsient ostustab ise, kas lepib mingi raviga või ei. ja vastutab ka ise, oma eluga.

Kui ikka viis arsti ütlevad, et antud haigusest ei ole terenemist loota, siis pole see mitte "arstide ringkaitse" vaid loodusseadusest tulenev paratamatus. Seda tõde on mõnel üsna raske mõista. Ilmselt kuulus nende hulka ka pr. Anneli Rõigas.

"...iga haigust on võimalik mõne lausegagi selgeks teha normaalsele inimesele". Ja ongi nii ju, et normaalsed saavad aru ja ei tänita arstide kallal. Aga ebanormaalsete eest peaks kaitsma meedikuid seadusega...

ebanormaalsete arstide-õdede eest patsiente.

http://www.epey.ee/
patsientide esindajast

Kui sul juba arsti vaja läheb siis oled ikka ise lollisti elanud. Ära söö ja joo sitta, ning oledki palju tervem. Arste pole vaja süüdistada. Nemad õpivad ülikoolis oma seitse aastat ja siis veel rassivad internatuuris samal ajal kui sina liha grillid ja seda õllega alla kummutad. või kooke sööd tere hommikust, mis viie minuti pärast su südame ümber kahjuliku rasvaringi moodustavad. Tee veel suitsu ka ka ongi korras. Loogiline ju, et see kõoik ei saagi hea olla kehale vaid läheb mädanema ja hävitab ja hakkab maru paha olla. Ise tead, mida endaga teed, aga esimene asi ei peaks olema arstide süüdistamine.

midagi on valesti ajakirjandusega, mis avaldab patsiendi kaebused enne, kui seeda on menetlenud ravikvaliteedi komisjon.
kadri, miks ei ütle ajakirjanik inimesele, kes tahab esitada kaebuse läbi ajakirjanduse, et ootame kõigepealt komisjoni vastust? kõik muu on kollane ajakirjandus.