KADRI IBRUS: Patsient tahab teada, mis juhtus

Vastuseta jäänud küsimused hinge peal kripeldamas, frustreerituna, usalduse arstkonna vastu kaotanuna.  

Midagi on valesti ühe järelevalvesüsteemiga, kui enamik rahulolematuid, kes tahaks teha kriitikat, kuhugi üldse ei pöördugi. Kui ühe patsiendi probleemartikli kommentaarides kirjeldavad omakorda oma muret veel sajad ja sajad teised patsiendid, esitades niimoodi mitu korda rohkem kaebusi, kui kaebuste lahendamise komisjon terve aasta jooksul vastu võtab. Eelmine aasta oli see arv 64. Pahandavad artiklid aga aina sagenevad, süüdistused ägenevad.  

Süsteemi tugevust näitab tema võime kriitikat vastu võtta ja oma eksimusi tunnistada, et neist õppinuna tugevamana edasi minna. Kui seda ei tehta, kaobki usaldus.

Kuhu siis saab Eesti patsient oma kaebusega pöörduda? Huvitav, kas tavaline patsient üldse teab seda? Kui paljud on teadlikud oma õigustest ja sellest, kuidas neid kaitsta? Ütleme, et teadliku patsiendi avalduse võtabki tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon (TKE) töösse. Kusjuures mitte kõik avaldused ei kvalifitseeru vastuvõtuvääriliseks ja neid ei võetagi ette. Mis ta siis saab? Ta saab komisjoni arvamuse asjast. Komisjon on meil nimelt nõuandev kogu, kes midagi ei määra. Enamasti saadab komisjon patsiendile vastuse, mis on sõnastatud suhteliselt häguselt. Isegi kui mingi eksimus tuvastatakse, siis otseselt seda, vähemalt patsiendile, ei öelda ja otsad jäetakse ikka lahtiseks.

Lootusetud kaebused

Patsiendi seisukohast siin just ongi probleem – ta ei saa vastust oma küsimusele. Ja kui on esinenud tõeline eksimus – ja patsient selle eksimuse tõttu kahju kannatanud –, siis praegune süsteem seda talle mitte kuidagi ei kompenseeri. Selleks tuleb tal minna kohtusse. Kohtuskäik on teadupärast kulukas ja väga pikk protsess, mistõttu enamikul jääb sinna pöördumata.

Meie patsientide esindusühing on seetõttu teinud ettepaneku luua võimalus lahendada meditsiinivaidlusi kohtuväliselt. Nii et neid küsimusi käsitleksid eri ekspertidest koosnevad töörühmad, kuhu kuuluksid ka näiteks juristid. Selline esindus toimiks nagu töövaidluskomisjon. Tema otsused oleksid aga siduvad ja nende eest vastutatakse. Ja ettepaneku teine osa on siduda see kindlustussüsteemiga: raviasutused oleksid kindlustatud ning patsiendile makstaks kahju kandmise eest ka hüvitist.  

Selline süsteem toimib juba aastaid Skandinaavia maades. Sealsete süsteemide avatust ei anna Eestiga võrreldagi. Kui Soomes ja Rootsis tuleb miljoni elaniku peale vastavalt 430 ja 460 kinnitust leidnud kaebust, siis Eestis vaid 12. (Kui võtta aluseks eelmine aasta Eesti eksperdikomisjoni edastatud 16 hinnangut/arvamust, mis oma sisult, tõsi küll, pole ka päris naabrite süsteemis antud hinnangutega võrreldavad.) Samal ajal näitab naabermaade statistika, et tänu sellele süsteemile seal kohtusse pöördumisi peaaegu ei ole või on ainult üks juhtum aastas terve riigi peale. Võttes võrdlusse teised Euroopa riigid, kus kohtuväline süsteem niimoodi ei toimi, näiteks Itaalia, siis seal on jällegi väga suur kohtusse pöördumiste arv: aastas ligikaudu 13 000 juhtumit.

Teave avalikuks

Mis aga enamikus arenenud riikides olemas on, on patsiendi õigusi sätestav seadus. Eestis see seni puudub. Nendes seadustes on esimesena ära toodud, et patsiendil on õigus väärikale ja lugupidavale kohtlemisele, tal on õigus teada ja aru saada, mida temaga tehakse. Tal on õigus üle vaadata oma raviloo kohta tehtud märkused dokumentides. Kuna kõik on selgelt kirja pandud, on patsiendid ka rohkem teadlikud oma õigustest.

Üks lugupeetud eesti doktor kinnitas aga veel eelmine nädal vestluses, et kui patsient saab talle räägitust 15 protsenti aru, siis on väga hästi, ja see on ka maksimum, mida talle peab seletama temale kohandatava ravi kohta. Rohkemaks patsiendid lihtsalt ei küündivat. Selle kohta öeldakse: paternalistlik mudel, mis enamikus lääneriikides on juba asendunud informatiivse mudeliga. Seal toimub patsiendiga pidev suhtlemine, ta näeb arstis ennekõike info jagajat ja otsustab ise, mis on tema huvides. Kui ta on rohkem teadlik, võtab ta aga ka rohkem vastutust.

Seepärast tuleb patsientidele kindlustada nende õigused, et nad hakkaksid arste usaldama ja ka ise oma tervise eest vastutama.