KADRI BANK: homohirmu suured silmad

Eesti avalikus ruumis kohtab aga mitmeid arvamuse avaldajaid, kes pole suutnud välja kasvada ühest teisest lapsikust hirmust – homofoobiast.

Paar nädalat tagasi võis kuulda, kuidas Raadio 2 saates “Olukorrast riigis” kirjeldati homoparaadi küllaltki naeruvääristava alatooniga. Kalle Muuli leidis, et sellel üritusel osalejad on pigem ekshibionistid kui n-ö päris homoseksuaalid.

9. augusti SL Õhtulehes valab Tallinna linnavolikogu liige ja puhkusel olev (justkui see vabandaks midagi) Tallinna kunstigümnaasiumi direktor Märt Sults paraadil osalejad värvika sõimuga üle.

Raadio 3 sama päeva hommikuprogrammis leiab Urmas Reitelmann Sultsi artiklil peatudes, et homoteema ei vääri üldse kajastamist. Paraad läheks iseeneslikku vabasurma, kui kogu Eesti meedia üritust boikoteeriks.

Millised on põhjendused?

Keegi neist ei suuda esitada aga ühtki argumenti, mis tõepoolest tõestaks (iseenesest absurdset) väidet, et homod on halvad. Kogu debatt taandub meeldib-ei meeldi tasemel arutlelule.

Sults kulutab pool arvamusloo mahust fantaseerimisele, kuidas “hullunud paraadikorraldajast lesbineiu” ilma paraadita kuulsaks saaks. “Soovita suuseksi võlusid, illustreeri piltidega. Näita dildo-tehnika imesid koos kommentaaride ja kogemuste kirjeldustega, ega pildidki paha tee,” ütleb poliitik-pedagoog.
Aga ei sõnagi sellest, milles võiks seisneda tüdruku hullus või mille põhjal ta väidab, et tegemist on libalesbiga.

Ootaks arutelu, kas ja kuidas piiravad homoseksuaalid teiste kodanike õigusi. Ja ka enesereflektsiooni – ega teised kodanikud mingil moel homode õigusi riiva?

Homosid saab ravida?

Samuti ei paku keegi välja tõsiselt võetavaid lahendusi. Reitelmann pooldab ajakirjanduslikku ignoreerimist. Kuidas on võimalik, et ise meedias töötav inimene ei tunne vaba ajakirjanduse üht põhitõde, et see peab kajastama kõiki ühiskonnagruppe. Aga võib-olla ei peagi ta homoseksuaale (või nagu tema nimetab – perverte) osaks ühiskonnast?

Tõsi, arutleda võib selle üle, kas praegune meedia tähelepanu hulk on õigustatud. Kui ei, siis peaks kritiseerima aga ajakirjandust, mitte paraadil osalejaid.

Sults leiab, et homoseksuaalsus on haigus ning seda tuleb ravida. Aga milline on ravim, ta ei ütle.
Ta meenutab, kuidas “vanasti sai ennast meesteks ja naisteks riietada ning vastavalt meikida mardi- ja kadripäeval ja see ei olnud sugugi labane värk, vaid rahvuskultuuri üks osa.”

Jah, vanasti oli tõesti kõik parem, sest siis pandi homoseksuaalid müüri äärde või trellide taha. Vanasti “ei olnud” ka invaliide. Kas sellist aega te igatsetegi? Sel juhul annaks saatus, et keegi teie lastest või lastelastest homoseksuaalsena ei sünniks.