KAAREL TARAND: Need neetud kommentaarid

Õnneks läheb harva korda nii täpselt segada ja nimetud laimajad moodustavad suuremates kommentaarikeskustes kirjutajatest tühise vähemuse (paraku on ka mittelaimajad reeglina anonüümsed). Ent see vähemus on häälekas ja nähtav, mistõttu pole sugugi üllatav, et ta on ka riigivõimule silma jäänud ning et võim selle häiriva asjaga tegeleda püüab. Peabki püüdma. Ma ei pea justiitsminister Rein Langi initsiatiivi võrgulaimu ohjeldamiseks sugugi pelgaks mulliks või siis poliitiliseks pettemanöövriks, millega soovitakse juhtida tähelepanu kõrvale milleltki oluliselt, ent valgustkartvalt. See on täiesti arvestatav, samas ka väga mitmekihiline teema, kus läbimurretega kiirustada ei maksaks.

Kunstile päitsed pähe?

Nagu ilmselt ministergi arvata võis, hakkas nimetu mägi raevukalt tuld purskama. Delfi portaali asjaomased uudised kogusid mängleva kergusega kuni 500 kommentaari, valdavalt needsid need ministrit või kutsusid kaitsma sõnavabadust. Kõik vägagi loogiline, ainult et kartus sõnavabaduse pärast (täpsemalt, kartus oma isiku avalikuks tuleku pärast, mis omakorda tuleneb pahatihti karistushirmust) on Langi pakutud eelnõu kontekstis üsna nõrgalt põhjendatud, välja arvatud juhul, kui inimene peab sõnavabadust ja laimamisõigust sünonüümideks. Nad ei ole seda.

Netikommentaaride õitseng Eestis on midagi üleilmselt unikaalset, tavatsetakse meil rõhutada. Tähendab, see on meie rahvuskultuuri eripära ja sellisena ka väärt süvauuringuid. Miks ta on selline, kuidas areneb, millised on ellujäämise strateegiad, kuidas käib kohandumine välismõjudega, millist eluavaldust asendab, kelle või millega konkureerib? Unikaalsus tähendab ühtlasi, et õiguslikke raame pole kusagilt importida. Kirjapandud reeglid, mis mujal hästi toimivad, tõenäoliselt siin tööle ei hakka. Kui tegu on kultuurinähtusega (olgugi et ehk mitte kõrgkultuuriga), siis kas teda üldse annab painutada juriidilise regulatsiooni alla? Sama palju kui grafiti on kunst, võib netikommentaare pidada ilukirjanduseks. On halva ja natuke parema maitsega toodangut, aga igaühele oma. Põhiseadus kinnitab, et “teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad” (§ 38). Niisiis, kuni tegemist on kunstiga, peab see nautima tegevusvabadust. Laim loomulikult ei ole kunst. Kuid enne õigusaktide koostamist peaks kultuurinähtus olema siiski põhjalikult läbi uuritud. Ainult põhjalike teadmiste pealt saab langetada otsuse, kas juriidiline sekkumine kultuuriprotsessi on üldse võimalik.

Publik pimedast saalist

Eelöeldu ei tähenda, et avalik võim, keda kodanikud on tegutsema volitanud, ei peaks püüdma seda protsessi soovitud suunas mõjutada. Küsimus on tööriistavalikus. Mina ei võtaks esimesena kasutusele jälitustegevust ja kohtuprotsesse. Õigupoolest on need võimalused juba olemas ja täiendamist ei vaja. Ja võib küsida: keda siis üldse kommentaarides “laimatakse”? Eks ikka neid, kellest kirjutatakse uudiseid. Need, keda anonüümselt kritiseeritakse ja sõimatakse, on avaliku elu tegelased, seega inimesed, kes on mingis ulatuses oma privaatsusest vabatahtlikult loobunud.

See asjaolu ei anna küll kellelegi õigust nende kohta väljamõeldisi levitada, kuid samamoodi on selge, et avaliku elu tegelane on teadlikult arvestanud sellega, et tema tegevus on avaliku tähelepanu keskpunktis, seega kritiseeritav kõigis registrites madalast ülevani. Kui nad on sellega arvestanud, ei tohiks nad olla ka ülearu tundlikud. Avaliku elu tegelased ja netikommentaatorid suhtuvad üksteisesse nagu näitleja valgustatud laval ja publik hämaras saalis. Näitleja näeb, kui palju saalis on rahvast, kuid nägupidi suudab eristada ehk ainult oma lähedasi ning palgalisi kriitikuid, kes seal alati on. Ülejäänud on tundmatud. Kas sellel anonüümsusel on näitleja jaoks mingit tähtsust? Kas tahaks hirmsasti teada, kes konkreetselt saalis oli, mis nimi, kust pärit...? Ega vist.

Nimetud rahvaesindajad

Miks võimuvallas tegutsejad ihkavad kõigest väest oma publiku ja kriitikute nimesid teda saada? Vähemasti on see kommentaarides üldlevinud arvamus, et näiteks poliitikud seda tahtvat. Ja teadagi, milleks. Eks ikka selleks, et karistada, represseerida. Nagu vene ajal. See ei ole tõsine jutt.

Julgen arvata, et õilsaimad poliitikute hulgas soovivad anonüümsuse vähenemist ka õilsatel kaalutlustel – selleks, et aidata inimesi vabaneda hirmu kammitsaist. Ka mina ei arva, et tagatud anonüümsus oleks erilise õnnetunde allikas. Ma olen aastaid, kui vajadus kommenteerida tekib, seda teinud ikka oma nime all. Ja ma hindan kõrgelt inimesi, kes teevad samamoodi, olgu näiteks Lauri Vahtre või Marek Strandberg, kes on ju avalik tõendusmaterjal selle kohta, et inimesega ei juhtu Eesti Vabariigis midagi halba, kui ta oma mõtteid oma nime all avaldab. See on väärt eeskuju. Tõsi, need inimesed ei aja kommentaarides ka laimujutte, vaid kõnelevad asjast.

Kuid riigikogu ja valitsuse liikmete või muude tähtsamate erakonnategelaste nimelisi kommentaare võrgus pole ma kohanud nende uudiste sabas, mis nende tegevuse kohta käivad. Miks? On raske uskuda, et näiteks mitte ükski 101-st riigikogu liikmest poleks kunagi ühtki kommentaari kirjutanud. Usinad lugejad on nad igatahes kindlasti, küllap mitmed ka kirjutavad, kuid anonüümselt. Ja see on vale, väga vale.

Kohtus käiakse siis, kui muud võimalused on ammendatud. Poliitikutel ei ole. Oma valijate ja oponentidega kodanike hulgas väitlemine on mu meelest rahvaesindaja palga sees ja oma vaadete või tegevuse selgitamine võrgus ei erine sugugi samast tegevusest kihutuskoosolekul. On olnud rumalus jätta kommentaarium kui väitlusfoorum tänaseni kasutamata. Natuke tööaega see küll kulutab, kuid efekt, mida on võimalik saavutada, teeb ürituse vaeva vääriliseks. Eeskuju võib olla vägagi nakatav (ja uskuge, saate kiita, mitte sõimata!). Mida rohkem inimesi on võrgus arvamusi avaldades oma näo ja nimega, seda marginaalsemaks taandub seal madalus. Ehk see ongi lahendus, mitte käerauad?