KAAREL TARAND: Mak­sud too­vad õnne

Mis hin­na­ga ja mil­lis­te ka­du­de­ga kel­le­gi jaoks, sel­gub lä­he­ma­te nä­da­la­te jook­sul. Aga era­kord­selt sümpaat­se­na mõjus va­ra­se­ma ta­bu murd­mi­ne rii­gi tu­lu pla­nee­ri­mi­sel. Tu­lu­de kas­va­ta­mi­ne on ol­nud kii­re ma­jan­dus­kas­vu tin­gi­mus­tes ime­liht­ne. Nüüd enam mit­te. Tu­lu suu­ren­da­mi­seks on tul­nud min­na tei­si, va­rem re­too­ri­kas maas­se tam­bi­tud teid pi­di. Neid on kaks. Esi­teks mak­su­koor­ma jät­ku­va vä­hen­da­mi­se lu­ba­du­se pea­ta­mi­ne ja tei­seks mõne mak­sumää­ra tõst­mi­ne. Mõle­mad on ol­nud päe­va­kor­ral ja kui mõni­gi ka­su­lik maks (gaa­si- või al­ko­ho­liakt­siis näi­teks) jäi sel kor­ral veel tõst­ma­ta, siis küll ta lä­heb järg­mi­sel aas­tal se­da kind­la­mi­ni tõusu­teed.

Ar­ves­ta­tav osa Ees­ti et­tevõtjaist ei ole pä­ris sel­gelt aru saa­nud, kes nad su­he­tes rii­gi­ga on. Suu­r-et­tevõtja­te nu­tu­laul näi­tab sel­gelt, et na­tu­ke­ne­gi keh­ve­mal ajal ei ta­he­ta ava­li­ku võimu­ga vas­tu­tust ja­ga­da. “Meie loo­me töö­koh­ti ja pea­me sel­le eest saa­ma ai­na ma­da­la­maid mak­se,” kos­tab et­tevõtjailt. “Kui meie ka­su­mid vä­he­ne­vad, on riik süüdi!”

Va­lit­su­se adek­vaat­ne vas­tus oleks prae­gu: “Need töö­ko­had, mil­le ole­te loo­nud, on aren­gu­maa töö­ko­had, mil­le­ga uues ma­jan­du­ses po­le mi­da­gi pea­le ha­ka­ta, ja pa­ra­ku pee­gel­dub see ka teie kah­ju­mis. Õi­ged ja tu­le­vi­ku­kind­lad töö­ko­had on sel­li­sed, mis kan­na­ta­vad väl­ja ka pra­egu­sest kõrge­ma mak­su­koor­mu­se.” Va­lit­su­se ter­vi­se­le teeb ai­nult head, kui ta suu­dab loo­bu­da nä­ge­mast ma­da­la­tes mak­sumää­ra­des ain­sat õnne­teed. Pa­rem ju, kui ot­sus­ta­mis­het­kel on nii tu­lu- kui ka ku­lu­poo­lel roh­kem kui üks va­li­kuvõima­lus.

Edu surmatee kaudu

Mui­nas­ju­tus oli nii, et oma teel jõudis ku­nin­ga­poeg tee­lahk­me­le, kust eda­si­mi­ne­ku võima­lu­si oli kolm. Lä­hed pa­re­ma­le – saad rik­kaks; lä­hed ot­se – saad õnne­li­kuks; lä­hed va­sa­ku­le – saad sur­ma. Kes on mui­nas­ju­tu lõpu­ni lu­ge­nud, teab, et li­saks kau­ni­le ku­nin­gatütre­le tõi nii rik­ku­se kui ka õnne maj­ja jul­ge sur­ma­mi­ne­ku va­lik. Ees­tis on sur­ma­mi­ne­ku­na kä­si­ta­tud mak­su­koor­mu­se tõst­mist. Re­for­mie­ra­kon­na põhi­tees on, et mak­su­koor­mu­se alan­da­mi­ne teeb rik­kaks, ja IRL-i kam­paa­niav­äi­te jär­gi teeb mak­su­koor­mu­se sta­biil­sus õnne­li­kuks. Kui­gi jah, ega sot­siaal­de­mok­raa­did­ki po­le mak­su­de tõst­mi­se ning sel­lest sündi­va ühis­kond­li­ku ka­su jut­tu just ülea­ru jul­gelt rää­ki­nud.

Kaht esi­mest teed on Ees­ti edu­kalt proo­vi­nud ning nii rik­kust kui ka õnne on tul­nud külla­ga, ku­ni need teed end tä­na­vu am­men­da­sid. Kol­mas tee on soo­tuks proo­vi­ma­ta. Aga kõik kolm va­lit­sus­lii­dus te­gut­se­vat era­kon­da rää­gi­vad kui ühest suust: Ees­ti va­jab täies­ti uue st­ruk­tuu­ri­ga ma­jan­dust, ma­da­la­tel mak­su­del ja oda­val tööjõul ba­see­ruv ei ole rik­ka rii­gi ma­jan­dus. Kui me nii­kui­nii va­ja­me teist­su­gust ma­jan­dus­mu­de­lit (näi­teks sel­list, na­gu on pi­gem Root­sis või Taa­nis, mit­te Soo­mes), siis miks ka mit­te proo­vi­da teist­su­gust mak­sun­dust, mis hoiab Root­sit ja eri­ti Taa­nit rii­ki­de kon­ku­rent­sivõime ede­ta­be­li­tes kõrgel ko­hal? Kõrgeid mak­se ei ta­su kar­ta, olu­li­ne on ko­gu­tud ra­ha ka­su­ta­mi­se si­hipä­ra­sust ja tõhu­sust pi­de­valt ja ran­gelt kont­rol­li­da.

On ter­ve hulk ka­te­goo­riaid, kus Ees­ti po­lii­ti­li­ne si­hi­sea­de ei ula­tu kau­ge­ma­le EL-i kesk­mis­te näi­ta­ja­te­ni jõud­mi­sest. Ka sel­lest oleks rii­giee­lar­ve tu­lu­poo­lel ju­ba mär­ki­misväär­ne abi, kui üldi­ne mak­su­koor­mus jõuaks prae­gu­selt, pi­sut 30% SKT-st üle­ta­valt ta­se­melt EL-i kesk­mi­se 39%-ni.

Keh­ti­va mak­su­kor­ral­du­se muut­mi­sel ei pea loo­mu­li­kult mi­ne­ma ot­ses­te mak­su­de kal­la­le. Põhi­li­ne kul­laauk on akt­sii­sid, mis tea­ta­vas­ti on vae­va­ga ve­ni­ta­tud Eu­roo­pa Lii­dus sal­li­tud mii­ni­mummää­ra­de­ni. Kas me tões­ti roh­kem ei suu­da? Tä­na­vu­se ee­lar­ve jär­gi lae­kub akt­sii­si­dest 9,76 mil­jar­dit kroo­ni ehk 13,3% kõigist mak­su­tu­lu­dest. Kui­gi tar­bi­mi­se mak­sus­ta­mi­selt ter­vi­ku­na ole­me ise­gi EL-i kesk­mi­sest pi­sut kõrge­mal, on siis­ki veel kas­vu­ruu­mi, eri­ti ar­ves­ta­des, et kui akt­sii­si­de tõst­mi­sel ise­gi ei peaks lae­ku­mis­te ko­gu­sum­ma kas­va­ma, siis võit tar­bi­mi­se vä­he­ne­mi­sest pee­gel­dub ku­lu­de poo­lel (rah­va ter­vis pa­ra­neb suit­se­ta­mi­se ja al­ko­ho­li­tar­bi­mi­se ka­ha­ne­mi­sest).

Pahemakse juurde

Üks näi­de. Tä­na­vus­se rii­giee­lar­ves­se plaa­ni­ti uue nn pa­he­mak­su ehk elekt­riakt­sii­si lae­ku­mist 300, li­saee­lar­ve­ga 350 mil­jo­nit kroo­ni. Sea­dus mää­rab 1 MWh akt­sii­siks 50 kroo­ni ehk 5 sen­ti/kWh. See on hä­be­ma­tult ma­dal maks, kui sel­le eesmärk on mõju­ta­da ini­mes­te tar­bi­mis­har­ju­mu­si. Ko­du­tar­bi­ja lõpp­hin­nast moo­dus­tab see na­pi 4%, mis ei pa­ne just eri­ti mõtle­ma, kui sis­se­tu­lek kas­vab kap­pa­vas 20%-ses aas­ta­tem­pos. Ja rii­gil jääb ra­ha saa­ma­ta. Et elekt­riakt­siis ik­ka tun­tav oleks, peaks ta ole­ma prae­gu­se­ga võrrel­des vä­he­malt viie­kord­ne, veel pa­rem, kui kümne­kord­ne. Taa­nis moo­dus­ta­vad mak­sud 60% elekt­ri lõpp­hin­nast ko­du­tar­bi­ja­le, Ees­tis na­pid 15%. Just kõrge hind on aga Taa­nist tei­nud ka ühe Eu­roo­pa efek­tiiv­se­ma, ener­gia­ka­su­ta­ja. Ma ei ar­va, et elekt­riakt­sii­si küm-ne­kor­dis­ta­mi­sest kas­vaks ka rii­gi tu­lu sa­mavõrra, kuid mil­jar­di ik­ka kok­ku kor­jaks. Kind­las­ti aga saaks ja­lad al­la ener­giasääst­mi­ne, mis on üks ülio­lu­li­si uue ma­jan­du­se alus­ta­la­sid ehk pikk samm suu­re­ma jõuku­se suu­nas. Sa­ma skeem, muu­seas, toi­mib häs­ti ka moo­to­rikütu­se akt­sii­si pu­hul. Kui ini­me­sed on sun­ni­tud oma lii­ku­mist tar­ge­malt pla­nee­ri­ma ning te­kib sääst, ilm­neb ehk lõpuks ka see, et mil­jar­di­te suu­na­mi­ne inimtühja­des­se soo­des­se I klas­si maan­tee­de ra­ja­mi­seks on tar­be­tu.

Loo­de­ta­vas­ti lä­heb 2008. aas­ta Ees­ti aja­luk­ku kui mak­su­hir­must va­ba­ne­mi­se aas­ta ning 2010. aas­ta ee­lar­vet pla­nee­ri­tak­se ju­ba täies ra­hus prae­gu­sest kõrge­ma­te mak­sumää­ra­de­ga. Tei­sest, mak­suk­ram­bi­ga võrrel­da­vast hir­must – de­fit­sii­di­ga eel-ar­ve te­ge­mi­sest – va­ba­ne­mi­ne sei­sab al­les ees.

Maail­ma ma­jan­du­sa­ja­loost leiab küll õigus­tu­se mis ta­hes mak­susüstee­mi­le ja ee­lar­ve­po­lii­ti­ka­le, ol­gu siin­ko­hal aga suu­na­va vih­je­na öel­dud, et USA rii­givõlg kas­vas kõige kii­re­mi­ni aas­tail 1980–1990, um­bes 300 mil­jar­di dol­la­ri võrra aas­tas. Sa­mas suu­rusjär­gus olid USA aas­ta­sed kait­se­ku­lu­tu­sed. See­ga võib öel­da, et ko­gu rii­gi­kait­se fi­nant­see­ri­ti lae­nu­ga. Ja kes sel­le de­fit­sii­di tu­le­mu­se­na külma sõja võitis?