KAAREL TARAND: Kümne käsuga peret koos ei hoia

Idee, mis neid jutte kannustab, on õilis nagu poliitilisel loosungil ikka. Tugev perekond kindlustab eestluse ja eestlaste kestvuse. Tugev perekond on selles konstruktsioonis alalhoidlik, millesse mahub omakorda suhe laulatusest surmani ja (soovitavalt) palju lapsi. Sinna juurde mõeldakse, kui veel ka otse ei öelda, pere patriarhaalne sisekord, hüüdlause “Eided kööki tagasi!”, mida avalikult propageerida julgevad esialgu õnneks ainult vähesed lapsesuud.

Küllap on kristlikul peremudelil oma austajad ja rakendajad iga korra ajal nüüd ja tulevikus, aga on üsna veider näha inimesi rääkimas sellest kui ainsast võimalikust teest rahvuslikule õnnele. Kui poliitik või riigijuht kõneleb (ja eriti, kui ta on suure täitevvõimuga ametis) mingist ideest, siis peaksid tal olema kätte võtta ja kasutada ka tööriistad. Pole vaja sügavalt statistikassegi kaevuda, vaid ainult tuttavate hulgas ringi vaadata, et näha: 21. sajandi alguse Eestis ei ela inimesed valdavalt nende reeglite järgi, mille Mooses Siinai mäelt inimeste jaoks ära tõi. Eestis sünnib rohkem lapsi väljaspool abielu kui abielurahval, abiellujaid on igal aastal napilt enam kui lahutajaid, kiriklikud peretoimingud moodustavad marginaalse osa kõigist.

Idee on, tööriistu mitte

Poliitilise ideena on kristliku peremudeli ainuvõimalikuna ennistamine utoopia, praktikas võimatu. Miks? Ühiskonnaliikmete enamiku käitumisharjumuste muutmine nõuab suurt jõudu. Muutused ei toimuks ju vabaduse, vaid piirangute suunas. Milline poliitiline kooslus (unistuste paremkoalitsioon) suudaks sellised piirangud kehtestada? Missugune võiks välja näha abielusunni seadus? Või lahutuste keelamine?

Olgu, võib öelda, et tegu on pika protsessiga, praeguste täiskasvanute puhul sallitaks nn üleminekuperioodi, aga uus kasvav sugupõlv peaks juba käituma uute reeglite järgi. Demokraatlikus kodanikuühiskonnas peetakse reeglite täitmise eelduseks neist arusaamist. Suur osa arusaamisest tekitatakse laspeeas, kodus ja koolis. Kas aga lastele ei jää propageeritav mudel kaugeks ja pelgalt teoreetiliseks, kui nad argielus näevad silme ees ainult muud? Kes vähekegi otsib ja küsib, avastab, et just nendesamade juhtide eraelu erineb sellest, mida nad propageerivad, nagu öö ja päev. Uuskonservatiivset ideestikku ookeani tagant sisse toojad peaksid olema ise oma jutuga kõrvutatavad, kui soovivad edu saavutada. Aga millise Res Publica juhtfiguuri – Juhan Partsist “äraostmatuteni” – eraelu kohta saaks kas või mööndustega öelda, et see on “laitmatult kristlik”?

Aastaid usu- või pehmemas versioonis religiooniõpetuse kooliprogrammi lülitamise üle vahelduva intensiivsusega peetud debatis on alati peale jäänud selle õppeaine vastased. Muidugi võib teha veel mitu vaidlusraundi, aga pole põhjust oletada, et hoiakud järsult muutuksid. Nii et: kristlikku moraali otsesõnu selle nime all koolides õpetada ei saa. Mistõttu see on ja jääb laste väärtushinnangute kujunemisel kõrvaliseks.

Püsisuhe on säästlik

Kui riiklik sund ja haridussüsteem tööriistadeks ei kõlba, siis ehk äkki kirik aitab? Ei aita ja mu meelest on vastutustundetu koormata kirikut (mis eestlase käibekujutluses on eeskätt luteri, vähem õigeusu kirik) ülesandega, mida ta ei saa ega ka taha ühiskondliku koormisena enda kaela võtta. “Vaba rahvakirik”, nagu Toomas Paul (Sirp) määratleb tänapäeva Eesti luteri usu kirikut, kuhu kuulumine on vabatahtlik, ei saa kuidagi võtta endale riigihanke korras täitmiseks poliitilist tellimust.

Eelöeldu ei tähenda sugugi, et traditsioonilisele korraldusele rajatud perekondadel poleks muutuvas Eestis kohta. On ikka, sest kui suudetakse tänapäevaselt, see tähendab naisi diskrimineerimata perekondlikus tööjaotuses kokku leppida, jäävad need majanduslikult otstarbekaina ikkagi elujõuliseks. Võimalik, et majanduslikud ja ökoloogilised argumendid olekski selle peretüübi propageerimisel palju mõjuvamad kui need, mida praegu kasutatakse ja kus vähemasti sõna “kristlik” on nii ebamäärase tähendusväljaga, et tähendab igaühele eraldi küll midagi, aga kõigile kokku eimidagi. Meeldib või mitte, ega ajalugu sellest ei muutu.

Majandusliku otstarbekuse pärast või kasuliku ellujäämise strateegiana on perekond õhtumaades aastatuhandeid üsna muutumatul kujul vastu pidanud. Kui nüüd on vaja traditsioonilist peremudelit “väärtustada”, siis nutikas poliitik võtaks sõnarelvana kasutusele mitte “kristluse”, vaid “ökoloogia”. Kui rääkida mitteametlikust mitmenaisepidamisest, siis tuleks sellest rääkida kui keskkonnareostusest. Nii see ju ongi, kui isal on lapsed, keda ta tunnistab, üle maa laiali. Sõidud nende juurde jääksid ju ära, kui kõik järeltulijad kasvaksid ühes peres ja ühes kohas – kodus. Rääkimata põhivajadustest (toit jne), mis tulevad täielikult komplekteeritud peres isiku kohta odavamad. Piltlikult öeldes: abielurikkumine sulatabki liustikke ja keskkonnateadlik inimene loomulikult hoidub sellest. Mitte usulise keelu, vaid terve mõistuse toel.