KAAREL TARAND: 24 tundi koolitarkust ööpäevas

Nii või teisiti – hävitavat hinnangut jagatakse lahkesti dokumendile, mis ei ole veel kaugeltki valmis ja mida suurem osa tulistajaid ei ole oma silmaga näinud.

Aega pole lõputult

Irratsionaalsetele, vaidlustamiskindlatele väidetele rajatud usuline surve õppekavaarendusele selle mahu pideva suurendamise suunas tuleb nii väljast ehk lastevanematelt ning kogu ühiskonnalt kui ka seest, pedagoogidelt, kes ei raatsi ühtki vana asja minema visata, mis sest, et uued ja paremad majapidamisse ära ei mahu.

Iseenesest oleks ülimalt veider eeldada, et kõik need õppekava arendamisega tegelevad inimesed – keda on sadu – tahaksid kasvavale sugupõlvele tingimata halba. Et nad sihilikult väänaksid kooliprogrammi abil meie lapsi tulevikus “konkurentsivõimetuks odavaks tööjõuks”, kes ei suudaks ülal pidada ja arendada rahvuskultuuri ega luua moodsa aja rikkusi.

Eriarvamused? Jah, need on loomulik osa piiratud ressursi jagamise protsessist. Piiratud ressurss on antud juhul laste aeg ja teadmiste omandamise võime. Igaüks, kes jagamises osaleb – loodusainete õpetajad on endale lausa riigikogu esimehe Ene Ergma ruuporiks saanud –, tahaks rohkem, kui on võimalik saada. Kui kõikidele õppeainetele antaks nädalatunde vastavalt õpetajate ja teiste asjatundjate soovidele, läheks laste töönädal pauguga lõhki. Ka kõik öötunnid veedetaks koolis tarkust taga ajades.

Seetõttu ongi laste nädalakoormusele piirid pandud. Piirideks on põhikoolis 20-st (1. klassis) 34 tunnini (9. klassis). Selle sisse peavad mahtuma kõik kohustuslikud ained ja natuke valikaineid. Piiri taga on pikk järjekord kõigest oi-kui-hädavajalikust, mida omandamata meie lapsed iga aine eestkõnelejate väitel peaksid ellu astudes end tundma nagu Tarzan New Yorki saabumisel.

Perspektiivi õpetatakse juba algklasside joonistamistunnis. Sealt võiks ka kõigil ainekavade koostajatel meeles olla, et vaatajast kaugemal olevad esemed ei ole tingimata väiksemad kui lähemal olevad, nad ainult paistavad pisemad. Füüsikaõpetaja silmis võib elektron tunduda hoopis suurem kui kogu antiikaja kultuur, aga kui panna nad erapooletu korvi, võtavad mõlemad täpselt samavõrra ruumi.

Rohkem kooli, vähem kodu

Mida siis teha? Ega muud kui leppida tõsiasjaga, et inimese ajumahtu ei saa arvutite mälumahuga samas tempos juurde ehitada ning et aju tarbeks pole kirjutatud mugavaid ja tõhusaid info kokkupakkimise programme. Seega, ühegi lapse pea pole lõpmatuseni venivast kummist, sinna mahub piiratud hulk teadmisi. Kui tahad sinna aina uusi panna, siis tuleb mõnest vanast loobuda. Õppekava koostajate ülesanne sarnaneb seetõttu inimtühjale saarele sõiduks kohvri pakkimisega. Võta või jäta, ainult kümme asja mahub kaasa, kui tahes tähtsad, armsad või kasulikud ka poleks need, millest tuleb loobuda.

Tsunftisisene mõistlik kokkulepe on saavutatav, kui suudetakse vastu seista mitmekesisele välissurvele, mida tekitavad üpris vastakate soovidega lapsevanemad. Arvamused sellest, mida, kui palju ja kui kaua koolis peab õpetama, lähevad vägagi lahku. Mulle tundub, et ohtlikult palju on emasid-isasid, kes liiga kerge südamega veeretavad oma kohustused ja vastutuse kooli õlgadele, arvates, et ainult kool (s.t ühiskond) peabki õpetama ja kasvatama. Lapsevanema väärikas roll peaks piirduma lapse ühiskonna tarbeks ilmale toomise aktiga ning selle eest mitmesuguste tasude ja toetuste sissekasseerimisega. Hea küll, see on liialdus, aga soov, et kooli oleks rohkem, tähendab ju samaaegset soovi, et kodu oleks vähem.

Muidugi vastutab kool lapse eest kogu õppetöö aja vältel. Lapsevanem, kes soovib, et tunde oleks rohkem ja kooli vastutuse aeg pikem, nõuab sisuliselt endale suuremat vabadust, väiksemat ajalõiku täisvastutusest lapse inimeseks kasvamise teel, väiksemat panust lapsele maailma seletamisel, hea ja kurja tundmise õpetamisel.

Ah et niikuinii ei ole aega? Küsigem siis, milleks kulub lastevanemate aeg. Pimedast pimedani töörügamisele? Ja see ongi õnne allikas? Ei ole ju. Paratamatus? Ja sellest tulenev soov, et oma lapsed ei peaks sama risti kandma, vaid saaksid elada õnnelikumat elu? Mis aga omakorda tuleneb ainult teadmistest.

Hakkame otsast peale

Niisiis, üks tõug lastevanemaid surub kooli (ja õppekava koostajaid) pidevalt tegevusmahtu suurendama, et elada ise mugavamat ja vastutusevabamat elu. Peaks olema vastupidi. Just vanemad peaksid häälekalt nõudma õppekava ajalise mahu vähendamist. Juba põhikooli keskastmes on lapse tööpäev sageli pikem kui kaheksa tundi. Ja see on intensiivne vaimne töö, mitte niisama kaubariiuli põrnitsemine nagu supermarketi turvamehel.

Töö- ja puhkeaja seadusega on alaealiste tööpäeva pikkust piiratud näiteks 14-aastaste laste puhul 20 nädalatunnini. Kust tuleb veendumus, et pidevaks vaimseks pingutuseks on sama laps võimeline kaks korda pikemat aega kui kerget füüsilist tööd tegema? Ma ei väida, et teismeliste koolipäeva peaks neljatunniseks lühendama. Aga see ei tohiks olla ka 8+2 (tunnid + kodused ülesanded), millele eeldatavasti lisanduvad ka kodused majapidamistööd – needsamad, millest vähemasti soolise võrdõiguslikkuse kontekstis räägitakse kui üldise töökoormuse osast.

Lastelt ei küsita muidugi just liiga tihti, kas nad jõuavad ja tahavad ja mille nimel nad õpivad. Aga võin mürki võtta, et lapsed ei õpi enda arvates kirjutama-arvutama selleks, “et nende projektitaotlused ühtekuuluvusfondi toetustele saaksid positiivse lahenduse” või “et paremini vastata Lissaboni strateegia väljakutsetele ning anda oma panus Euroopa konkurentsivõime parandamisele üha kiiremini globaliseeruvas maailmas”.

Jätsin sihilikult üldse puudutamata õppekavaarenduse telgitagustes toimuva võitluse mõjuvõimu, raha ja parteipoliitiliste taktikaliste võitude pärast. Need ei ole tähtsad. Kui kooliõpetust ootavate muutuste sisu asemel keskendub avalik arutelu intriigidele, jäägu arutelu parem üldse ära. Siiski, kuigi arutelu juba algas kuskilt keskelt ja detailidest, pole veel hilja talle uut, mõistuspärast põhja sõnastada. Ja enne sõnavõtmist ei teeks vist paha ka Lutsu koolilood mõttega üle lugeda.